"Ühiskondlikult ei ole ma varem aktiivne olnud ja sellistel üritustel pole samuti osalenud," ütleb Tartu lähedal elav sõidukite varusosade müügimehe ametit pidav Leppik oma ühiskondlikku ellu tulemise taustast rääkides. "Mida võiks võib-olla nimetada on see, kuidas ma väikse poisina Balti ketis seisin. Ma olin siis päris väike, ei käinud veel kooliski," meenutab Leppik.

Leppiku jaoks on üllatav, et piirikaubanduse mõju ja alkoholiaktsiisi madalat laekumist ei suudetud poliitilisel tasemel ette näha. Ka on Leppiku meelest selge, et praegune aktsiisipoliitika tegelikult suurendab ostetavat alkoholikogust. "Ometi, mina kui inimene, kellel on ainult keskharidus, suudan selliseid asju ette näha," ütleb Võhmas põhikooli ja Viljandis gümnaasiumi lõpetanud kahe lapse isa Leppik.

Ise Leppik kuigi suur alkoholitarbija ei ole ja üle mõne pudel õlle kuus tal ei kulu. "Väga hea pilguga ma padujoomarlust ei vaata," ütleb Leppik. "Purjusolemist juhtub mul endal väga harva. Kui alkoholi tarbida, siis vahest lihtsalt sõpradega sauna minnes ja siis kaks saunaõlut juues," lisab ta.

Riigi alkoholipoliitikat peab Leppik täiesti läbikukkunuks. "Sellisel kujul, nagu praegu, et muudame hinnad hästi kõrgeks, nii et alkohol muutub kättesaamatuks, asi ei toimi," leiab Leppik. "Seda on ajaloos juba proovitud. Pigem on vaja energiat suunata teavitustöösse, keeldude ja käskudega ei saavuta mitte midagi," arvab ta.

Vastates küsimusele, millised on Leppiku maailmavaatelised eelistused, mees hetkeks vaikib. "See on huvitav küsimus. Rahvuslik liberaal," ütleb ta kõheldes ja lisab siis: "Rahvuslik kindlasti, aga pole ka vastu uuendustele ja muutustele, kui need on mõistlikud. Olen sellega täiesti nõus, et erinevus rikastab, aga mingi maani rikastab."

Möödunud aastal palju kõneainet andnud sõjapõgenike temaatika ei jätnud külmaks ka Leppikut. Sisserändest rääkides nimetab mees kahte peamist ohu allikat: kapseldumine omaenda rahvuskaaslaste keskele ja saabujate liiga suurt hulka, mis põliselanike arvu ületama hakkab.

"Põhjamaades on näha, et kui väga palju inimesi sisse tuua ja luua neile eraldi kommuune, siis nad jäävad seal ainult oma kultuuri keskele," räägib Leppik lõimumisele viidates. "Mul ei ole ühegi usu, rassi ega rahvuse vastu mitte midagi. Ma olen nõus väitega, et nad rikastavad. Aga nad rikastavad mingile maale. Kui toit üle soolata, siis see ei kõlba," rõhub ta mõõdukusele.

Aktiivsust ja arvamust sellest, milline Eesti peab olema, peaks mehe arvates väljendama palju rohkem inimesi, seda kasvõi valimistel osaledes. "Inimesed peaksid osalema oma kogukonnas ja mitte istuma lihtsalt teleka ees ja kiruma, kui halvasti kõik on. Ise peaks käed külge panema ja püüdlema selle poole, et kõigil oleks parem," leiab Leppik.

Küsimusele, kas mõni erakond on pärast nii kordaläinud aktsiooni teda ka enda ridadesse kutsunud, vastab Leppik eitavalt."Isegi mitte vihjamisi pole keegi ettepanekut teinud," ütleb ta naerdes. "See on isegi natukene üllatav. Aga praegu on eesti poliitikal nii halb maine, et ega ma ei näegi sellist poliitilist jõudu, kellega ma ühineda sooviks," on Leppiku seisukoht.

Ka pole mees mõelnud ise uue erakonna asutamise peale. "Kohe kindlasti mitte,” on Leppiku vastus kategooriline. Küll on tal mõttekaaslastega koos kavas mingis vormis ühingu asutamine. "Meil on edaspidiste ürituste korraldamiseks vaja mingit juriidilist keha, et oleks lihtsam ja läbipaistvam aktsioone korraldada," selgitab ta. "Aga soovime jätta selle poliitikavabaks."

Leppiku sõnul polnud poliitikaga kuidagi seotud ka tema korraldatud protestiüritus, ainus kokkupuude erakondadega oli korraldustoimkonna ühe liikme Maria Kaljuste varasem kuulumine EKRE ridadesse. Korraldustoimkonna liikmetele tegi tiimiga ühinemise ettepaneku Leppik ise. "Mulle on sajad inimesed Facebooki postkasti kirjutanud ja sealt ma need inimesed oma kõhutundele toetudes välja valisin. Enne ei tundnud ma neist mitte kedagi," ütleb Leppik.

Oma abi pakkusid ürituse korraldamisel ka nii Reformierakonna esindajad kui EKRE liikmed Võrumaalt, kuid neile pakkumistele ütlesid korraldajad Leppiku sõnul kohe ära. "Mul oli suur hirm, et keegi tuleb võtab kuskilt plakatid välja ja hakkab karjuma mingeid loosungeid. Õnneks seda ei juhtunud," nendib ta.

Ka raha ei võtnud Leppiku sõnul nad ürituse korraldamiseks kelleltki. "Ei üheltki riigiasutuselt, ei üheltki parteilt, ei üheltki eraettevõttelt," kinnitab Leppik. "Kogu meie ürituse eelarve, millest kasutasime raha kogunemisplatsi rendile, lumekoristusele ja liikluse reguleerimisele, kattis ära ürituse logoga rinnamärkide ja kleepsude müük ja raha jäi ka heategevusele annetamiseks üle," ütleb Leppik. Kleepsud ja märgid tegi mehe sõnul neile tasuta ettevõte Pixel Print.

Mõtteid, mida veel teha, on Leppikul ja üritusega tema ümber kogunenud inimestel mitmeid. "On palju lahendamata asju, mille osas rahva seas on soov kaasa rääkida," jätab Leppik otsad lahti.