Anatoli Jegorovi lugu: suhted Eesti ja Venemaa vahel muutuvad heanaaberlikeks, panen sellesse kogu oma jõu
Eestisse tuli Anatoli elama noore mehena. „1965. aastal lõpetasin ma kooli Almatõ lähedal, kuhu 1935. aastal olid välja saadetud minu vanemad – valgevenelannast ema ja venelasest isa. Kolimine siia minu Eestis elanud onu kutsel toimus Kasahstani kõrgkoolidesse sisseastumise etniliste kvootide tõttu. Siin oli kõik lihtsam, venelased õppisid vene gruppides, eestlased eesti gruppides,” räägib Jegorov.
Olles lõpetanud kooli hõbemedaliga, asus Anatoli õppima Tallinna polütehnilisse instituuti insener-elektrikuks, spetsialiseerudes automaatikale ja telemehaanikale. Samuti läbis Anatoli õpingute ajal instituudi sõjalise kateedri, jõudes reservkapteni auastmeni. Nõukogude Liidu lagunemisega tema sõjaväeline karjäär siiski lõppes.
„Pärast instituudi lõpetamist töötasin ma umbes kaks ja pool aastat Balti laevaremonditehases, seal tutvusin ka oma tulevase naise Lidiaga, kes töötas seal tehnilise kontrolli osakonnas,” jutustab ta.
„1974. aastal me abiellusime ja elame sellest ajast õnnelikus abielus. Meil on kaks poega. Nii et selles mõttes on kõik normaalne. Kuigi peaaegu oleks kõik nurjunud: ühele esimesele kohtumisele ma hilinesin, ei mäleta, mis põhjusel. Abikaasa on mul uhke, loomulikult ootama ei hakanud. Ja mina elasin väga üle, et mis nüüd saab. Noh, kuna me töötasime ühes tehases ja ühel korrusel, lahtus kõik see loomulikult päeva-paariga ära," meenutab Anatoli seika.
Vaata videost Anatoli lugu:
NB, video on vene keeles
"Abikaasa on väga perenaiselik. Ma olen temalt palju õppinud ja jätkan õppimist. Ja on selge, et jään õppima oma päevade lõpuni," kiidab Anatoli abikaasat. Nende esimene poeg sündis 1976. aastal, teine kolm aastat hiljem.
Umbes 20 aastat töötas Anatoli Tallinna linna telefonivõrgus. "Töö on väga askeldusrohke. Minu telefon oli sisse lülitatud nii päeval kui öösel, nii laupäeval kui pühapäeval. Sest igal hetkel võidi kaabel läbi lõigata. Nendel aastatel toimusid Tallinnas, sealhulgas sides, suured rekonstrueerimistööd,” meenutab ta.
Tallinna linna telefoniside eduka ettevalmistamise eest olümpiamängude purjeregati läbiviimiseks autasustati Anatolit tollase Eesti NSV kõrgeima valitsuse autasu, Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi aukirjaga, mille allkirjastas tulevane Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel. Muuseas, hiljem, aastatel 1993-1996 istusid nad Rüütliga Tallinna linnavolikogus kõrvuti. Need olid juba uued ajad.
Suured muutused ja saatuslik kohtumine
„Ma arvan, et igaüks meist koges oma elus suuri muutusi, kui pärast Nõukogude Liidu lagunemist tekkis Eesti Vabariik,” ütleb Anatoli. „Ükskord sõitsin ma oma tööülesannete tõttu Maardu linna. Nagu kombeks, läksin ma tollase linnapea Georgi Vassiljevitš Bõstrovi juurde, et öelda talle: nii ja nii, probleeme on, tööd käivad ja mõne aja pärast me selle side taastame. Aga linnapea vastas: „Mind ei huvita teie probleemid, side peab olema taastatud.” Ja sel ajal, sellistes keerulistes tingimustes tutvusime me Georgi Vassiljevitš Bõstroviga.”
Nagu selgus oli see kohtumine saatuslik – 2001. aastal, pärast mõningaid aastaid tööd erafirmades, kutsus Bõstrov Anatoli tööle Maardusse. Seal töötas ta kuni 2015. aastani, muu hulgas AS-i Maardu Vesi juhatuse liikmena ja munitsipaalettevõtte Maardu Linnavarahooldus juhina. Tema ülesanne oli linna territooriumil korra tagamine. Pärast Bõstrovi surma tuli Maardus võimule uus meeskond. Anatoli sõnul osutus ta uuele võimule vastumeelseks ning ta keskendus perekonnaellu ja ühiskondlik-poliitilisele tööle.
Praegu on Anatoli on Eestimaa Ühendatud Vasakpartei juhatuse liige ja samal ajal vene kaasmaalaste Eesti koordinatsiooninõukogu esimehe asetäitja. „Vene kaasmaalaste Eesti liikumise jaoks on peamine eesmärk normaalsete suhete hoidmine ja arendamine ajaloolise kodumaa, see tähendab Venemaa, ja praeguse kodumaa, Eesti vahel. Rahvadiplomaatia meetodid on alati töötanud ja töötavad kogu maailmas,” räägib ta.
Anatoli märgib, et Eestis meeldib talle kord. Ta toob näiteks loo, kui tal põles veel krooniajal suvila. Selles samas suvilas me praegu, muuseas, istumegi ja vestleme. „Tulid tuletõrjujad, pärast politsei. Hiljem tegid nad kindlaks, kas siin ei ole tahtlikku süütamist. Et kõik oli kindlustatud, tuli kindlustusagent. Noh, mina, olles vaadanud filme, kuidas seal inimesed taotlevad kindlustusmakseid, valmistusin juba pikaks-pikaks looks. Kahe kuu pärast helistan ma oma kindlustusagentuuri, et uurida, kuidas asi üldse liigub. Tema ütleb: „Kõik, asi on lõpetatud, kandsime teie arvele 400 000 krooni. Ma nii imestasin, et kõik lahendati nii kiiresti ja kui hästi on riigis kord seatud,” tunnistab ta.
Ta räägib seda lugu tihti ka oma tuttavatele, sõpradele ja sugulastele. Eriti neile, kes ei ela Eestis. „Ma võtan mütsi maha ja räägin sellest, et jah, võin teha palju kriitikat Eesti kohta, aga kord on siin suurepärane,” märgib Anatoli.
„Ma arvan, et igaühel meist, kes me Eestis elame, leiduvad oma põhjused öelda, kui hea on Eestis elada. Ja ma soovin kõigile õnne, tervist, heaolu. Eesti Vabariigile soovin loomulikult arengut, tugevnemist ja usun sügavalt, et lõppude lõpuks suhted Eesti ja Venemaa vahel, need muutuvad heanaaberlikeks, heasoovlikeks ja vastastikku kasulikeks. Just selle nimel ma ka muu hulgas teen oma tagasihoidlikke ühiskondlikke jõupingutusi. Kutsun kõiki üles töötama ja uskuma, et jah, nii juhtub, nagu see on üldiselt kombeks tänapäevases, tsiviliseeritud maailmas,” ütleb Anatoli.
