EV 100 peret. Kaitseliitlane, ärimees ja Eesti parim laskur Julius Trumm andis oma järeltulijatele tugeva isamaa-armastuse
“Mina mäletan väga vähe, ainult seda, mida ema on rääkinud. Et isa oli hea mees, väga heasüdamlik, vaenlasi tal ei olnud, mille tõttu ema ütles, et sellepärast me pääsesime küüditamisest,” meenutab Marianne oma südalinna kodus rahulikult istudes.
Julius Trumm sündis 1886. aastal Ingerimaal. Sinna oli rännanud ta isa Jaan Trumm – tavalise maatöölisena oli ta riidu läinud oma talunikuga, võtnud hobuse ja sõitnud minema, jutustab Marianne.
Ent kui pere Eestisse kolis, oli siin vaja midagi ette võtta. Isa asutas Tallinnasse Tondile tuletikuvabriku, mille hiljem müüs roostlastele, räägib Marianne.
Juliuse laskurikarjäär sai alguse siis, kui ta astus kaitseliitu. “Paljud mehed läksid kaitseliitu, kui oli 1924. aasta riigipöördekatse,” ütleb Marianne. Isa oli tema sõnul sportlik inimene, nooruses tegeles ka maadlusega, Kristin lisab, et vanaisa toetas ärimehena ka toonast Tallinna jalgpalliklubi.
Eelkõige ongi Julius tuntud laskurina. Tema saavutused olid lühiajalised, aga ägedad, ütleb Marianne: isa tõi Eestile palju võite ülemaailmsetelt laskevõistlustelt, näiteks Poola MM-ilt esikoht vabapüstoli laskmises.
“Mäletan seda, et kui ta tuli jõululaupäeval, tal oli kott apelsinidega. Ja ma küsisin, palju neid seal see on. Ta vastas: nii palju kui su kätel on sõrmi. Ma hakkasin neid siis muidugi lugema, aga läks segamini. Niimoodi ma mäletan teda,” jutustab Marianne üks isast meenuva seiga, ajast kui ta oli kolmene. Marianne ütleb ka et päris lapseiga möödus tal kuulidega mängides ja jutustab lõbusa loo, mida näeb videost!
Julius Trumm suri aastal 1934 Narva-Jõesuus peresuvilas. “Teisipäewa õhtuil suri Navwas oma suwilas Eesti parim laskur ja tuntud tulundustegelane Julius Trumm. Elujõulise mehe häwitas maowähk, mille all kadunu kannatas juba enam kui aasta. Trumm oli hästi tuntud meie kaitseliidu peres ja eriti laskurite hulgas. Ta oli Tallinna malewa Lõuna malewkonna pealiku abiks,” kirjutati tema nekroloogis ajalehes Eesti Päewaleht.
“Kui 1944. aastal pommitati Tallinnas, sõitsime sõjapõgenikena maale. Siis pandi me korterisse elama võõrad inimesed. Tulime tagasi, lõpuks nad läksid kõik ära, said mujale elamise,” meenutab Marianne. Koos elas ta tol ajal emaga, noorem vend oli läinud saksa sõjaväkke. “Kätte maksma vanema venna eest, kest mobiliseeriti punaväkke. Läks venelasi peksma,” ütleb Marianne.
“Mõlemad elasid sõja üle. Tulid tagasi. Vanem vend 1945-46. aastal, oli haavata saanud. Nooremast saime teada alles hiljem, tuli kiri, käekirjast sain aru, et see oli tema kirjutatud. Ta oli läinud Rootsi elama, põgenes sinna. Siis ta elu oligi Rootsis, kuni ta pärast taasiseseisvumist tuli tagasi,” räägib Marianne. Vanem vend suri aga ootamatult kiirest 49-aastaselt.
Mälestus taas au seesKõik, mis viitas Julius Trummi tegevusele kaitseliidus, tuli maha vaikida nõukogude ajal, ütleb Marianne. Näiteks oli kaitseliit paigaldanud Juliuse hauale mälestusplaadi, kui ta suri. See kaevati sügavale maapinna alla, et seda ei leitaks. Kristin meenutab, et pärast taasiseseisvumist käis ta toona seda taas välja kaevamas. Üks suur büst, mis Juliusest tehti, oli aga perel suure kohvri sees peidus.
Mis on see, mida esiisa või mälestus temast neile andnud on? Ärivaist pole küll külge hakanud, ütleb Marianne. Natuke ehk tütre-tütre-tütrele. Kristin ütleb, et tema noorem laps taotleb relvaluba ja huvitub laskespordist, tõenäoliselt just vaarisa eeskujul.
Mõlemad naised ütlevad aga, et isamaalisus, isamaa-armastus ja -uhkus on küll see, mis neid Juliusega seob. Ja seda uhkem on neid Eesti 100. aastapäeval Juliuse mälestust elus hoida ja temast rääkida.