Ükskülad üürisid 1939. aastast Rahumäel suurkaupmees Seimi majas suure veranda ja köögiga kahetoalist korterit. Majaomaniku suurde basseiniga aeda üürilapsed minna ei tohtinud. Aarne läks Rahumäe kooli, kus ta mängis ühes koolietenduses kahelauselist rolli. Tema ja kaks nooremat õde kasvatasid üles vanaema ja lell, kes jäi elu lõpuni poissmeheks.

Aarne Üksküla on väliselt eemal kõigest sellest, mida peame näitlejalikkuseks: edvistamine, egotsentrilisus, silma paista tahtmine. Aarne oli Tallinna 7. keskkoolis mõni aeg üks minu pinginaabreid, istusime keskmise rea eelviimases pingis kolmekesi. Tulevikuplaanidest me ei kõnelnud, kuid vaevalt keegi meist arvas, et Aarne läheb näitlejaks õppima. Polnud veel kooligi, kus seda kunsti õppida. Kool tuli ja Üksküla lõpetas TRK lavakunstikateedri esimeses lennus 1961. Hiljem, aastast 1978 on ta õpetanud samas koolis (nüüd EMA kõrgem lavakunstikool), kateedrijuhataja 1978-82, professor a-st 1998. Õpetanud teatrit ka Eesti Humanitaarinstituudis (a-st 1997).

Filmis mängis Üksküla juba üliõpilasena („Vihmas ja päikeses”, 1960, noormees restoranis), kuid kuus aastat hiljem ekraanile jõudnud telefilmi „Ühe suve akvarellid” (1971) kunstiüliõpilane Luigi on juba karakteriga filmiosa. Neljaseerialine „Lindpriid” (1971) ja selle tobe-ametlik versioon „Rasked aastad” (samuti 1971, esilinastus 1989) andis Ükskülale juba rohkem ruumi. Põrandaalustega mehkeldavasse noorde arsti (Ada Lundver) armunud esteeditsev ja heatahtlik, kuid abitu poeet Vidrik Virbus oli kandev karakterkõrvalosa, kuid film jäi riiulile ja Üksküla filminäitlejana tunnustamata.

Agar matemaatikaõpetaja Molotov, kes ravib end armastuse vastu matemaatikaga, oli Tammsaare-ekraniseeringus „Indrek” (1975) lausa meisterlik. Filmi lavastaja Mikk Mikiver rõhutas selle osa puhul, et „temas tunti ära näitleja, kelle isiksuse mahutavus on väga suur”. Vilde igihalja komöödia „Pisuhänd” (1981) teleekraniseeringus aitab tema mõistev-elutark Vestman esile tuua säravat näitlejatriot Elle Kull (Laura) – Urmas Kibuspuu (Piibeleht) – Jüri Krjukov (Sander).

Päris hiljaaegu täitis teatrilavadelt taandunud Üksküla peaosa filmis „Üks mu sõber” (2011), rollis, mille filmi stsenarist ja režissöör Mart Kivastik talle spetsiaalselt kirjutas. Ja värskes Hardi Volmeri filmis „Elavad pildid” (2013), Eesti XX sajandi kiirkõnelises farsilises ajalookoomiksis, on ta võtmekuju, kino­mehaanik Julius, kes filmi alustab ja lõpetab.

Teatrinäitlejana on Ükskülat rohkem tunnustatud. Ent seesama „isiksuse mahutavus”, millest kõneles Mikiver, avaldub kinoekraanil palju avaramalt kui teatris. Just kinolinal on Üksküla kaadris nähtav, palju nähtavam kui teatrilaval teiste seas. Teatrinäitlejana praktiseeritud lai amplituud annab filmirollides võimaluse esitada tegelasi nüansirikkalt ja ühtlasi mitte üle mängida.

Tema rollide sisemine soojus ja samal ajal mängimise energia ja rõõm teeb ta lähedaseks briti suure näitleja Anthony Hopkinsiga, kellest ta on kõigest kolm kuud noorem. Ka Hopkins ei forsseeri, vaid mängib tagasihoitult, aga ikka sisemise veenvusega. Alati paneb imestama, kust ta oma rolli võtab ja kuidas piisab nii vähesest. Muidugi on tal suurrahva liiikmena suured eelised. Ükskülal pole olnud võimalust mängida teleseriaalis Pierre Bezuhhovit, filmides Lloyd George’i, Yitzhak Rabini, Adolf Hitlerit, Richard Nixonit, Pablo Picassot. Väike filmitootmine ahistab ka suuri näitlejaid.

Intervjueerisin teda, kui ta elukaaslaseks oli (aastast 1980) näitlejatar Maria Klenskaja. Otsesaade oli eetris, kui Üksküla oli just saamas 57aastaseks.

Saates „Eesti filminäitlejaid”, eetris sügissuvel 1994. Raadio 2

Kas sa oled abielus?

No-jah.

On sul lapsi?

Jaa, mul on esimesest abielust poeg, kes töötab televisioonis, ja teisest abielust on 13aastane tütar.

Kus sa elad?

Õismäel tornmajas.

Kus sa tahaksid elada?

Mere ääres väikeses hütis.

Kas sa oled „Salmonites” ikka veel elavate kirjas või on sind juba ära tapetud? („Salmonid” oli üks esimesi 1990ndate alguses startinud teleseriaale, eetris „Õnne 13-ga” vaheldumisi – toim.)

Ei, ma olen ikka elavate kirjas ja võib-olla isegi rohkem.

Kirjade järgi oli sinu esimene filmiosa Arvo Kruusemendi „Naine kütab sauna” 1977. aastal, aga see ei ole vist täpne?

Ei ole, esimene filmiosa oli palju varem. Esimesed olid mul ühel ja samal aastal, see pidi olema 1965. aasta. Ma olin siis Rakvere teatris. Virve Aruoja tegi telefilmi „Ühe suve akvarellid” ja natuke hiljem tegi Jüri Müür „Kirjad Sõgedate külast”. Nii et need peaksid olema esimesed. Aga „Naine kütab sauna” tuli küll palju hiljem.

Lavastajad leiavad näitlejaid enamasti Tallinnast, aga sina olid siis Rakveres?

Jah, ma olin siis Rakveres. Aga Virve Aruojaga olime tuttavad juba varem, olime kooliajal teinud ühe telelavastuse.

Kui sa nüüd ise oma filmiosadele tagasi vaatad: „31. osakonna hukk”, „Metskannikesed”, „Nukitsamees”, „Karge meri”, „Ideaalmaastik”... Mis on sulle endale rohkem meelde jäänud?

Eks ikka need pisikesed rollid. Ega ma ei ole suuri rolle teinudki, võib-olla „Reekviem” oli kõige suurem. Aga just pisikesed rollid, need on meelde jäänud. Ma ei tunne ennast filmis hästi, ma ei tea, ei oska nagu, ei saa hakkama. Mingi vahe ikka teatriga on. Mulle endale meeldib kõige rohkem Mikk Mikiveri „Indrekus” õpetaja Molotov. Ja siis sellessamas, mis sa nimetasid, Peeter Urbla „31. osakonna hukk”, mis ta nimi oli?

Blint.

Näiteks see. Ja kõik need pisikesed osad, neid on olnud päris meeldiv teha.

Aga Poola-Eesti 1993. aasta ühistöö „Saatana pisar”, seiklusfilm sõjaeelsest Tallinnast, kus Saksa ja Vene sõjaväeluure on ristteedel? See oli võrdlemisi suur osa.

No-jah, keskmine. See oli üldse niisugune naljakas stsenaarium, ilmselt Poolas kirjutatud, aga kohandatud Eestimaa oludele. Kuidagi kunstlikult kõlas see kõik. Naljakas oli teda teha ka, poola režissöörid, poola operaatorid jne.

Mis keeles te tegite?

Ma vist mängisin vene keeles, sest mul oli kõige rohkem tegemist Vassili Lanovoiga, kes ei mänginud poola keeles ja eesti keeles minu meelest ka mitte. Ma valdan vene keelt küllaltki hästi.

Kas Marek Piestrak, poola lavastaja ise, kõneles vene keelt?

Kuidagimoodi ikka rääkis jah. Ta oli ju Eestis mitu filmi teinud, eesti keelt ta üle mõne sõna ei rääkinud.

Aga „Lammas all paremas nurgas”, väga hea perefilm? Seal oli sul ju päris suur osa?

No-jah, mis suur see nüüd oli. Tegelikult oli kaks osa. Alguses parun ja lõpus see teadlane. Ei, Lembit Ulfsak, mu vana sõber, temaga on hea teha.

Sa oled võrdlemisi universaalne näitleja, aga mis vahe on filmistaaril ja teatri karakternäitlejal?

Mingi vahe ilmselt on. Kunagi ütles vist Ingmar Bergman, et filmi- ja teatrinäitleja on tegelikult üks ja sama instrument, ainult eri häälestusega. Vaat see häälestuse vahe ongi ja seda ma nii päris täpselt tabanud ei ole. Sellest võiks ju pikalt rääkida, see on seesama, et sa pead tabama tervikut, kuigi filmitakse nii siit kui ka sealt. Aga mida rohkem teed, seda rohkem ka tabad.

Ma tean, et sa oled toonud oma eeskujuks üht vene näitlejat, kes unistab teatriosad pehmes nahktugitoolis valmis. Aga kinos nii ei saa. Teatris on pikad proovid, sa elad järk-järgult sisse, aga kinos pead öösel taksoga tulema, kohe mängima filmis keskelt osa ära. Need on täiesti erinevad asjad.

Jah. Aga saab ka teistmoodi. Lugesin sellest, kuidas prantsuse näitlejanna Simone Signoret filmis rolli teeb. Tema küsib vähemalt poolteist kuud enne võtteid stsenaariumi enda kätte ja selle pooleteise kuu jooksul saab selleks inimeseks, keda ta mängima peab. Meil paraku on juhtunud tõesti, et saad stsenaariumi mõnikord lausa alles võtteplatsil, aga noh, aega valmistuda on ikkagi.

Vahe on selles, et sa ei tea, mis kohta parasjagu filmitakse. Sa pead valitsema tervet rolli. See on see vahe. Teatris läheb kõik järjest. Vanasti oli ka telelavastustes niiviisi. Teles on muidu sama vahe, mis teatri ja kino vahel, see intiimsuse erinevus, sest kaamera jälgib ja võlts ei tohi olla ega petta. Aga nüüd on teles ka juba sama mis kinos, montaaživõimalused.

Aga sa pead kinos olema suurepärane improvisaator, pead hoobilt ära tabama selle stseeni nüansi.

Jah, sa pead tabama, ja mitte ainult oma rolli seisukohalt. Sa peaksid stsenaariumit ka tervikuna jagama. Kuigi kui režissöör on hea, siis ta teeb sulle selgeks, mis tähtsus on sellel stseenil terve filmi seisukohast.

Terviku tajumine on igal pool väga oluline. Me mängisime Kaie Mihkelsoniga „Nelja aastaaega”, kahe inimese tükki. Väga keeruline tükk oli ja ma nagu ei tajunud veel seda tervikut. Siis ütles keegi, et Moskvast tulevad ühed teatriinimesed vaatama, räägi neile, millest see lugu on. Hakkasin kodus mõtlema ja vene keeles endale seda lugu ette jutustama ja mulle sai äkki tervik selgeks. Kuigi need venelased lõpuks ei tulnudki, siis mulle oli see ainult kasuks.

Aga kinos ongi nii, et vaid režissöör tunnetab tervikut.

Jah, aga peaks tunnetama ka näitleja.

Mis sa arvad, miks Kaljo Kiisk, vana filmilavastaja ja näitleja, on öelnud, et näitleja ei tohiks filmis liiga palju režissöörile loota?

Filmis vist on režissööril lihtsalt palju tegemist. Ja ma olen pannud tähele, et näitleja peab üldse kinos endale rohkem lootma kui teatris. Aga teatris ikka ka.

Meil on väike filmitootmine ja et ühest mehest või naisest saaks filmistaar, selleks peab ta pidevalt filmides esinema, ajakirjandus ja avalikkus peab teda kultiveerima. Meil ei olegi see nii väga võimalik. Aga mis sa arvad, kes on filmistaar? Kas staaril peavad endal olema hea filmi-näitleja omadused või teeb staari ainult publik, avalikkus, vastuvõtja?

On staare, kes mulle meeldiksid, ja on staare, kes mulle ei meeldi. Staar, kes mulle meeldiks, peab olema kõvade näitlejaannetega, nagu meil on Tõnu Kark. Või minu jaoks on staar Meryl Streep või Rod Steiger. Arnold Schwarzeneggeri kohta ma ei oska öelda, ma ei ole teda nii palju näinud.

Bruno Oja väidab, et ta tahtis oma vennast staari teha, et see on lihtsalt tegemise asi. Ta on küll tegemata seni, ma ei tea, või on teinud?

Kuivõrd leiab karakternäitleja filmis head rakendust? Ma mõtlen karakternäitleja all näitlejat, kes kehastub ümber. Filmis on ümberkehastumiseks võrdlemisi väikesed piirid, sa ei saa ju laiades värvides mängida, pead mingi väikese nüansiga tegema.

No-jah, aga ümberkehastumine ei peagi ju olema laiades värvides. Õige ümberkehastumine ongi väikestes nüanssides. Ka laval, kuigi laval peab olema natukene paksem värv, et välja paistaks, viimasesse ritta.

Muidugi räägitakse, et Aleksei Batalov mängib ja kordab pidevalt iseennast. Ta meeldib mulle väga ja minu meelest ta mängib karakterit. Ja iga kord ise karakterit, kuigi ta on ise.

Jack Nicholson on üks minu lemmiknäitleja, ta oskab väga minimaalsete vahenditega ümber kehastuda.

Minu meelest ka, Nicholson on ka üks näide. Või Meryl Streep, kes on praegu minu absoluutne lemmik. Vaata, mida ta teeb, ta on ju nii erinev. Ja tegelikult on ta ikkagi Meryl Streep.

Kuidas saada heaks filminäitlejaks? Minult on noored inimesed tihti pärinud, nüüd pärin sinult.

Mina ei tea, kuidas saada. Iseennast ma ei pea heaks filminäitlejaks ja mul tundub olevat palju puudu, aga ma leian, et vaja on vabaks saada, sest takistusi on väga palju. Ma töötasin omal ajal natuke teatrikoolis ja mulle tundus siis, et oluline on need inimesed, kelles sa ande leidsid ja vastu võtsid, vabastada igasugustest takistustest.

Igasugused pisiasjad võivad mõjuda. Mõjub see, et ta teab, et keegi vaatab, see paneb ta kohe kinni. Tähtis on, et ta on täiesti vaba – kõigepealt on tema ise ja sinna peale ta siis ehitab. Et ta suudab olla vabalt ilma mingite takistusteta, mida tegelikult dekoratsioonid, värgid, kostüümid ja kõik muud asjad endast kujutavad.
Aarne Üksküla

Jah. Jane Fonda on öelnud teistpidi, et mida paremaks näitlejaks ta saab, seda vabamana ta end tunneb.

Väga õige, muidugi. Ainult et ei pruugi saada. Ta arvatavasti teab, et ta on saanud üha paremaks ja paremaks näitlejaks, sest ta näeb ennast ekraanil. Mina ei vaata tavaliselt ennast. Aga mida rohkem sa mängid, seda rohkem saad kogemusi ja ilmselt mängid paremini ja saad vabamaks.

Näitleja välimus, kui see on teatavates normipiirides, ei tohiks staariks saamise juures lugeda. On ju teada legende Clark Gable’ist, keda produtsent ei tahtnud esialgu pärast proovivõtetel esinemist filmi võtta. Metro-Goldwin-Mayeri kõrge boss ütles, et selle mehe kõrvad on ju kohutavad, ja Howard Hughes on öelnud, et Clark Gable näeb nende kõrvadega välja nagu takso, mille mõlemad esiuksed on lahti. Aga mees oli oma aja kõige populaarsem näitleja. Minu meelest on tal hea välimus.

Sa oled puutunud kokku mitmete filmilavastajatega. Kes on sinu meelest hea režissöör?

Filmis on hea niimoodi, kui režissöör täpselt ja konkreetselt ütleb, mida ta tahaks, et ma mängin. Mitte kuidas ma mängin, see ei ole nii tähtis, vaid mida, mis on mu ülesanne. Kui ta oskab selle kähku selgeks teha, siis on mul kõik klaar. Teatris on sama asi, aga teatris läheb sellega pikalt aega.

Mul on käepärast üks Rootsis teatrijuhtidele tehtud küsitlus, kuueteistkümne teatrijuhi hinnang oma alluvaile. Ja nende meelest on näitlejad väga komplitseeritud, nii nagu teatrijuhid isegi, aga ka väga egoistlikud ja samal ajal iseseisvusetud. Mis sa arvad, miks nad niimoodi arvavad ja mida nad sellega mõtlevad?

Rootsimaa on Rootsimaa, ma ei tea, mida nad seal iseseisvusetuse all mõtlevad. Mäletan ühte seika oma elust, kui Leningradis toimus mingi väikevormide või lühinäidendite festival, kust võtsid osa Eesti, Läti, Leedu ja Leningradi trupid. Ja seal oli arutelu, kus Adolf Šapiro, keda ma siis veel isiklikult ei tundnud, esitas kõnepuldist küsimuse: mis on see kõige olulisem asi, mis teeb näitlejast hea näitleja? Andrei Tolubejev vastas saalist kõmiseva häälega, nii et terve see väike ruum vastu kajas: talant! Šapiro ütles, et ei, see näitleja on hea näitleja, kes täidab täpselt režissööri ülesandeid.

Terve saal hakkas sumisema, me ei olnud nagu tookord Šapiroga päris nõus. Aga hiljem olen ma Šapirot tundma õppides ja temaga tööd tehes leidnud, et nii ongi. Kuid ega see ei tähenda, et näitleja on iseseisvusetu.

Ants Eskola, üks sinu lemmiknäitlejaid, armastas kaubamajade ees inimesi vaadata. Ja paljud tuttavad, kui teda nägid, pärisid: mis sa, Ants, siin teed? Ants ütles, et seisan ja vaatan niisama inimesi. Kas sa ootad kedagi? Ei, ma lihtsalt vaatan. Kuidas sina inimesi jälgid? Teed sa üldse seda?

See jälgimine on niivõrd huvitav ja kuidagi enesestmõistetav, kui sa oled näitleja. Kui ma ei oleks, eks ma vist ikka jälgiksin. Kaubamaja ees ma pole tänavapäeval enam mahti saanud seista, aga olen ka seisnud ja vaadanud. Olen oodanud oma naist Mariat (Maria Klenskaja – toim), kes leiab kaubamajas rohkem tegevust kui mina. Aga näiteks trollisõit Õismäelt linna on ikka iga kord väga põnev, sest seal on niivõrd kummalisi suhtlemise vorme, kummalisi kohandumisi, nagu teatrikeeles öeldakse, inimestevahelises suhtlemises. Nii et ega see sõit ei ole sugugi igav, seal on palju jälgida.

Mäletan, et Nõmme bussis imestas kunagi üks mees eestlaslikult rahulikult endamisi: huvitav, miks kõik need viisteist liiduvabariiki peavad siia Nõmme bussi kokku tulema? Mis sa arvad, kuidas meie inimeste ilmed on viimaste iseseisvusaastate jooksul muutunud?

Sa tahad teada, kas on rõõmsamad või kurvemad? Tegelikult mulle tundub, et inimesed on rõõmsamad. Selles mõttes, et ike on kaelast ära ja ükskõik, mis praegu ka on, ei saa see ju olla lõpmatult kurb, kuigi on kurbi momente ja on raskusi.

Kunagi käis mu sõber Ivo Linna Harku naistevanglas esinemas. Seal oli üks naine, kes oli joonud mingit mööblilakki, Marinka või mis selle laki nimi oli, aga ta oli näost pruun nagu neeger. Ivo küsis, kas ta jääbki nüüd pruuniks. Vastati, et ei jää, kulub neli-viis aastat, kuni endine nahavärv taastub, aga ainult juhul, kui vahepeal juurde ei võta.

Me rahvana tahame ka kohe selle pruuni asja maha kraapida, mis meil sellest oma Marinkast on sisse jäänud. Aga ei saa kohe, see võtab mõned aastad aega – kui vahepeal juurde ei saa.

Kas teatrirahvas ise on rõõmsamaks või kurvemaks muutunud?

Teatrirahvas on üldse rõõmus. Humoorikas ja rõõmus, mis mulle meeldib.

On selline legend, et kui sa veel Rahumäel elasid, koputas Tõnu Aav ühel hommikul sinu aknale ja ütles, et lähme teatrikooli. Oli see nii?

Jaa, ja Tõnu Aav väidab, et mina olevat koputanud tema aknale ja ütelnud, et lähme teatrikooli. Aga ta elas teisel korrusel, mina elasin esimesel. Nii et see on ikka nii, et tema koputas.

Meil on raadio arhiivis üsna vana lint aastast 1961, kui ümmarguse laua ümber olid noored lavakunstikateedri lõpetanud. Põhiliselt rääkisid selle jutu kokku küll Jaan Saul ja Mikk Mikiver. Aga siin on ka üks sinu esinemine. (Kuulavad lindilt, kuidas Üksküla teeb järele Kaarel Karmi, Alfred Meringut, Kaarel Toomi.) See lindistus on siis 34 aastat tagasi tehtud?

Umbes nii jah. 1961. aastal me lõpetasime.

Need näitlejad, keda sa järele tegid, olid Kaarel Karm, Alfred Mering ja Kaarel Toom?

Jah, ma praegu kuulan, et kehvasti tegin. Hiljem tegin edasi neidsamu. Tegin täiuslikumalt. Olin siis natuke liiga noor. Aga kõik algas Arno Suurorust, kes rääkis natuke pingutatud häälega. Kui me teisel kursusel „Mahtra sõda” tegime, siis oli Suurorg ka seal ja Hanno Kalmet ütles, et tee nüüd Suurorule teda ennast. Püüdsin siis midagi teha, ta kuulas ja ütles, et tõesti, need vead tal on. Mul oli pärast väga piinlik ja häbi, ma ei tahtnud ju teda kritiseerida.

Kas sa hiljem ei ole kedagi imiteerinud? Näiteks meie peaministrit saaks ju väga ilusti teha.

Ei ole jah. Kui ma seda tegin, siis lugupidamisest ja armastusest nende tolleaegsete näitlejate vastu. Mäletan, et ükskord maal oli mul käes August Kitzbergi „Veli Henn” ja ma kuulsin vaikselt lugedes Hugo Lauri häält. Sealt see mõte külge hakkas. Hugo Lauri ma muidugi kätte ei saanud, tal oli nii isevärki hääl. Hiljem mõistsin, et imitatsiooni ei saa teha ilma ise teksti loomata – mul aga ei tulnud midagi välja, kui konkreetset teksti ees ei olnud. Jäigi pooleli. Ega mind ei huvitanud ka enam...

Kui me juba tagasi vaatame, siis palun tuleta meelde mõni tähendusrikas juhtum oma elust. Näiteks mina mäletan, et kui ma olin kuueaastane, kästi meil lasteaias liblikaid joonistada. Kõik tegid ühesuurustele paberist väljalõigatud liblikatele täpid peale. Pärast kasvataja pani need seinale ja keegi ei tundnud oma liblikat ära. Ainult üks poiss tegi oma liblika triibuliseks. Siis ma vaatasin, et näed, see on originaalsus.

Voldemar Panso ütles mulle kunagi teatrikooli viimastel kursustel, et Üksküla, te kipute jääma ühekülgseks nagu hambahari. Ma võtsin seda väga südamesse, kuna olin arglik ja üldse uskusin endasse vähe. Kui ma läksin teatrisse, ütles Panso jälle, et kui te saltot ära ei tee, siis te jääte ühekülgseks nagu hambahari. Ega ma ei julgenud teha seda saltot. Rakvere teatrisse minnes tuli kohe esimesel aastal Leo Kalmeti „Kretšinski pulm” ja ma ikka ei julgenud veel saltot teha. Tuli „Kaheteistkümnes öö”, Shakespeare’i oma, kus ma mängisin Malvoliot, ja ma ikka ei julgenud, aga Kalmet sundis mind selle salto lõpuks ära tegema. Pärast seda ma tundsin, et nüüd võin kõike teha. See oli minu kui näitleja jaoks pöördeline hetk.

Mida sa teistes inimestes kõige vähem sallid?

See oli vist kirjanik John Steinbeck, kes ütles väga ilusasti, et me suudame rakette lendu lasta, me suudame Kuu peal ära käia, aga me ei suuda inimestest välja juurida kurjust ja tigedust. Neid, kurjust ja tigedust, ma sallingi inimestes kõige vähem.

Ja vastupidi, mida sa hindad inimestes kõige rohkem?

Huumorit, aga kõige rohkem headust. Kui ma läksin teatrikooli kateedrijuhatajaks, saatis Voldemar Panso õpetaja Maria Knebel mulle oma raamatu pühendusega: „Ja vas pomnju. Samaja glavnaja dobrota.” („Ma mäletan teid. Kõige tähtsam on headus” toim.) Ja vaat see dobrota on ka minu jaoks kõige tähtsam – headus inimeses. Kõikides mu sõprades on see olemas.

Mis sulle sinu ilmes ei meeldi?

Kui ma ennast filmides näen, siis mulle ei meeldi mu morn ilme. Kuigi ma ei taha morn olla.

Aga kui saaksid muuta enda juures ühte asja, siis mis see oleks? Ei oleks morn, aga...?

Et suitsu ei teeks. Mis ma ikka oskan muud...

On sul oma lemmiktegevus? Tean, et vanasti sa joonistasid ja isegi parandasid oma külmutuskappi, tegid mingi relee vanast äratuskellast.

Niisugused tegevused mul ongi. Praegu teen remonti ja mulle meeldib disainida ehk projekte teha. Kui see tegemise töö kätte jõuab, on halvem, aga projekte teen kogu aeg. Kõige rohkem meeldib mulle õngega jõe ääres istuda. Mitte niivõrd spinninguga – spinninguga ka, aga just õngega, nii palju huvitavaid mõtteid tuleb siis.

Kui sa sureksid ja tuleksid inimese või asjana tagasi maa peale, siis mis või kes see võiks olla?

Asjana ei oskaks nagu tulla. Aga kui ma tuleksin inimesena, siis tahaksin, et enne mind tuleks tagasi maa peale mu parim sõber Eldor Valter, kes mullu suri, ja ma tahaksin tulla sinnasamasse, olla tema lähedal ja olla ta sõber.

Kas sa oled ebausklik?

Üldiselt vist ei ole, aga tont seda teab. Kunagi kandsin taskus ühte väikest tütre kingitud plastmassninasarvikut, et midagi ei juhtuks. Siis kaotasin ära ja mõtlesin, et nüüd vist midagi juhtub. Kurtsin, tüdruk andis mulle uue. Kandsin seda taskus, kaotasin jälle ära ja tundsin, et nüüd läheb vist küll kehvasti. Aga siis leidsin endale ühe väikese elevandikese, panin taskusse, kaotasin sellegi ära. Lõpuks leidsin üles – ta oli riputatud garderoobi lambi otsa. Nüüd ta seal ripub ja ma ei arva, et ta peab tingimata taskus olema. Aga üldiselt ma ei ole ebausklik, horoskoopi ma ei uuri.

Maria neid uurib ja loeb ja vahel jutustab mulle ka. Aga seekord ma lugesin, ega ma muidu ei oleks vist siia raadiosse tulnud, hoolimata sellest, et sa mu klassivend oled ja ma pole miski filminäitleja. Aga kuna ühes horoskoobis oli, et Neitsile sobib sel nädalalõpul suu puhtaks rääkida, siis ma võtsin horoskoopi kuulda.

On sul oma lemmikmaksiim või moto?

Ehk see rootsi psühhiaatri Axel Munthe ütlemine, et paar sõpra, mõned raamatud ja koer on kõik, mis inimene vajab, aga elada tuleks maal, sest linn on saatana leiutis ja sellepärast hävitaski Jumal Paabeli torni.