Taulide lugu. Talu, kus Eesti torupill sai uue hingamise

Põlvest põlve edasi antud pillimeisterdamise tarkus kõlab nüüd nii Metsatöllu kui ka Trad.Attacki torupillimängus.

„Võib vast öelda, et Eestis torupillitraditsiooni uuesti ellu äratamine hakkaski siit talust,” ütles pillimeister Andrus Taul oma kodutalu hoovil. Muusika on sellel õuel mänginud keskset rolli juba väga pikka aega. „Meie suguvõsa on siin elanud umbes sellest ajast, kui inimesed veel püstkojas elasid. Pillimäng on selle juurde käinud sama kaua,” muheles Andrus.

Tegelikult polegi see nali tõest väga kaugel. Talu praegune peremees saab nimetada mitme põlvkonna jagu pillimeistreid.

„Seda vana küla nimetati Alliku külaks, sest siin on pea igas talus allikas ja hästi kättesaadava vee pärast siia tuldigi. Siin tehti rasket talutööd ning vahepeal lõbutseti ja puhati ka. Vanavanaisast Eduard Taulist tean ma kindlasti, et tema oli kandlemeister ja juhtis kohalikus rahvamajas kandleorkestrit. See oli siis esimesel Eesti ajal, see oli tema noorusaeg,” rääkis ta. Ilmselt osati pille mängida ja meisterdada ka juba enne vanavanaisa Eduardi, sest kusagilt pidi ju temagi seda kunsti õppima.

Kõva muusikamees oli ka Andruse vanaisa Johannes Taul, kes pensioniealiseks saades hakkas meisterdama Hiiu kandleid ja viiuleid. Enne seda juhtis ta külakapelle ja suurt torupilliansamblit, mis tõi vabariigile päris palju kuulsust ning käis esinemas ka Kuubal, Sri Lankal ja Jaapanis.

Torupillidünastia sai jätku 1950. aastal, kui sündis Andruse isa Ants Taul. Algul küll rohkem akordioni- ja lõõtsamängust huvitunud Antsust sai juba üsna noores eas oma isa Johannese ansambli liige.

„Torupilli taastamise lugu sai alguse 1970. aasta tantsupeol, kus mängisid Olev Rooneti ja Peeter Süda tehtud torupillid. Sellel peol kasutatud pillid olid mõeldud rohkem visuaalse efekti loomiseks ja ühekordse projektina. Aga sellest said minu vanaisa ja isa inspiratsiooni teha ka oma ansamblile torupillid. Kuskilt kultuurimaja pööningult leiti vana meistri Peeter Silla torupilli jäänused, kust rotid olid õhukoti ära söönud, ja tegelikult olid selles ainult pulgad järel. Aga selle järgi mu isa rekonstrueeris enda mudeli ja tegi tervele ansamblile pillid valmis,” rääkis Andrus.

Torupillitraditsioon suri Eestis välja 19. sajandi alguses, kui Saksamaalt siia jõudnud lõõtspill need külapidudel ja muudel sündmustel välja vahetas. Torupillimängu oskajaid jäi aina vähemaks ja 1950-ndate lõpuks polnud praktiliselt enam kedagi, kes veel seda pilli mängida osanuks.

Vanade arhiividesse jäänud salvestiste ja nootide järgi õpiti torupillimäng omal käel ära. Pärast seda sai torupillitraditsioon Eestis kiiresti uue hoo sisse. Esialgu mängisid Taulid torupille oma ansamblis Torupill, kuid õige pea oli teisigi soovijaid. Üks silmapaistvamaid tellimusi tuli Vändra naisteansamblilt Linnutajad. Mõte, et naised võiksid torupilli kätte võtta, tekitas algul omajagu tuska.

„Vanades traditsioonides oli see meestepill, aga nüüd on vastupidi. Kui nüüd mees mängib, siis on pigem see haruldane. Meie peres õpiti torupilli mängima juba väiksest peale. Ja siis veel hakkasid mängima ka teiste torupilliansambli järeltulijad. Päris hulluks läks asi juba 1990-ndatel, kui torupilli soovijaid hakkas väga palju tekkima. Tänaseks on see asi jõudnud niikaugele, et torupilli õpe on jõudnud muusikakoolide ametlikesse õppekavadesse,” selgitas Andrus.

Ilmselt pole imestada, et ka Andrusest kasvas pillimeister. Tema õed Anu ja Triinu Taul on Eestis hästi tuntud muusikud. Kuigi torupill on Eesti muusikas tagasi olnud juba mitu aastakümmet, on nn pillide meisterdamise monopol endiselt Taulide perekonna käes.

„Vaat sellega ongi selline lugu, et ega Eestis polegi selle aja jooksul tekkinud ühtegi teist arvestatavat torupillimeistrit. Aga ega seda pilli tegemist kuskilt õppida ka ei saa. Dünastiatega ongi nii, et teadmised on põlvest põlve edasi antud,” nentis Andrus.

Ta meisterdab aastas umbkaudu 30 pilli ja kõik Eestis vähegi tuntud torupilli kasutavad ansamblid Metsatöllust kuni Trad.Attackini mängivad just Andruse tehtud instrumentidega. Kõige erilisemaks endatehtud pilliks ei pea Andrus sugugi oma esimest, kümneaastasena valmistatud torupilli, vaid hoopis kaitseväe orkestrile tehtud pille.

„Praeguseks olen teinud neile kaheksa pilli ja neli neist olid juba võidupüha paraadil rivis. Selliste pillide valmistamiseks tuleb rohkem panustada, pingutada ja kasutada kaasaegsemaid materjale. Kaitseväele torupillide tegemise mõte oli juba Lennart Meril, aga sellised asjad võtavad aega ja traditsiooni sisseviimine pole nii lihtne,” lisas ta.

Andrus rõhutas, et tema torupilli meisterdamise oskusele on arendavalt mõjunud seegi, et Eestis on üha rohkem professionaalseid mängijaid, kelle tase nõuab järjest paremaid pille.

„Unustatud torupillist on praeguseks saanud tõsiselt võetav pill. Kui nüüd näiteks Sandra Vabarna seda oma bändis kasutab, siis see peab olema absoluutselt hääles ja nii ka jääma. See ei saa olla niisama põlve otsas tehtud rahvapill, mida kuskil külapeol üksi mängid,” tõdes Andrus. Tema pillidele, mida ta on teinud ka Lõuna-Ameerika muusikutele, on praegu pooleaastane järjekord.

Torupilli talu on koduks Andruse perele, kus kasvab kaks tütart. Ta ei muretse, et seni isalt isale pärandatud pillimeisterdamise geen võiks tüdrukutega otsa saada.

„Ma olen proovinud neile torupilli õpetada, kuid nad ei ole seda veel kätte võtnud. Aga ma ei muretse. Ma mäletan oma lapsepõlvest, et sundimisest ei ole kasu, vaid lapsel peab endal huvi olema sellega tegeleda. Kuskil pole öeldud, et tüdrukud ei võiks hakata torupille tegema. Kindlasti kohe võivad,” kinnitas Andrus. Ja lisas, et tänapäeval näebki torupilli rohkem naiste kui meeste käes.