Paali pere lugu. Jaanuse esimene mälestus on julgeolekutöötaja valgusvihk näkku

Pikalt teadusega tegelenud Jaanus ja Taimi Paal on tandem, kellele töö, pere ja kodumaa moodustavad ühe iseäraliku terviku.

Jaanus Paali (70) esimene mälestus on näkku suunatud valgusvihk. „Olin neljane, kui julgeolekutöötajad tulid meie kodu läbi otsima,” meenutab ta päeva, kui tema ema Selma ja tädi Laine kodust jõuga ära viidi. „Jäin isaga kahekesi – pime mees üksi koos väikse lapsega. Tema teadis teed, mina olin talle silmadeks.”

Jaanuse vanemad Selma (88) ja Lembit kohtusid keerulisel ajal. „Urvastes Lõõvi talus oli töökätt vaja. Käisingi sinna abiks ja seal oli pime noormees Lembit. Alguses oli mul tema vastu kaastunne – tore ja tark mees, aga ei näinud.” Saatus käis omasoodu ja nad hakkasid omavahel üha lähemalt suhtlema. 1947. aastal sündis Jaanus. Selma oli siis 17- ja Lembit 25-aastane.

1951. aastal pisut enne oktoobripühi õed Selma ja Laine arreteeriti. Sealt pärineb ka Jaanuse esimene mälestus: NKVD läbiotsimine nende kodus. Tädi Laine oli vangis üle seitsme aasta ega saanud ka pärast seda kohe Eestisse naasta. „Polnud aadressi, kuhu tulla – tollal pidi olema kuskil kodu või sissekirjutus, mida tal ei olnud. Ta elas lelletütre juures Kasahstanis, kuniks nad alles 1960. aastal said Eestisse tagasi,” ütleb Selma. Teda ennast vangilaagrisse ei saadetud.

Jaanuse isa Lembit sai õppekoha Tartu pimedate koolis. Niisiis kolis pere linna, kus kodukant tõmbas rahvuslikku konflikti ka noore Jaanuse. „Kogu aeg kaklesin naabrivenelastega, ohvitseride lastega, kes seal elasid. Hakkasin nende pärast ka poksimisega tegelema,” meenutab Jaanus eri rahvusest laste vahel puhkenud konflikte. „Nendel venelastel oli ka üks koer, kellel oli kombeks hüpata kallale – käppadega rinnale. Kui väiksem oli, siis andsin rusikaga otse molli ja ta lidus minema. Aga kui suuremaks kasvas, oli teda juba raske kinni võtta ja kakelda. Siis ükskord lõin tellisega koera ribid sisse ning pärast too enam kallale ei tulnud.”

Sotsialismi õõnestamine

1960. aastate lõpp oli rahvuslikult meelestatud noortele ärev aeg. Jaanus toob näiteks Enn Tarto ja Valdur Raudvassari, kes noorte meestena nn teisitimõtlemise eest vangis istusid. „Nende ümber kasvaski rahvuslikult meelestatud koolinoorte punt. Sellised boheemlased pisut,” selgitab Jaanus organiseerumist. „Olime organisatsioonita organisatsioon.” Varem toimusid arreteerimised just nimelt organisatsiooni olemasolu tõttu. „Olin sidemees Tallinna ja Tartu vahel, tegime illegaalset omakirjastust ja mina liigutasin paberit ja mikrofilme meie gruppide vahel.”

Tartu ülikoolis bioloogiat õppides sai Jaanusest kommunistlik noor – komsomoliorganisatsiooni liige. Ta ütleb, et astus sinna soovist organisatsiooni seestpoolt õõnestada. Ka oma tulevase naise Taimiga kohtus ta Kommunistliku Partei noorteorganisatsioonis. „Meid viis kokku komsomol,” naeravad Jaanus ja ta naine Taimi, kes komitee koosolekul kohe teineteisele silma jäid. Taimi tee komsomoli oli aga kättemaks tema koerustükkide eest: „Õmblesin laagris poistel tekid ja linad kokku ja nii nad siis tegid mulle tagasi. Ja teinekord, kui oli kolast vaja vabaneda, sai poistele telliseid ja pudeleid kottidesse kaasa peidetud.”

„Meid viis kokku komsomol,” naeravad Jaanus ja Taimi, kes koosolekul kohe teineteisele silma jäid.

Kurameerimine viis noored mitu korda nädalas tantsuõhtutele ja teineteisele aina lähemale, kuni abieluni välja. „Leidsin, et mis seal ikka. Meil oli hea klapp ja Taimi on alati tubli olnud, ei ole virisenud,” iseloomustab Jaanus igihaljast armastust. Taimi vastab virinanaljale kohe: „Me setu naised oleme alati kõik kanged, ei virisegi.”

1971. aastal tehti Jaanuse kodus esimene läbiotsimine. Kaks aastat hiljem visati ta ülikoolist välja. „Eesti Demokraatliku Liikumise liikmed võeti kinni ja 1975. aastal oli kohus – nad andsid ka minu välja.” Jaanus oli selleks juba valmistunud. „Teadsin ülekuulamisprotsessi ja oma õigusi. Jüri Adams koolitas mu välja.” Seadus võimaldas keelduda ülestunnistustest, mis pöörduvad süüdistatava enese vastu. „Julgeolekutöötaja karjus, meelitas, ähvardas. Kõik, millega ähvardati, see ka juhtus – töökoht läks, korterist jäin ilma, uut tööd ei saanud, autot osta ei tohtinud,” juhib sisse Jaanus oma otsuse kolida Eestist mujale – Karjalasse.

„Oleksime ehk isegi kaugemale läinud, kui lapsi poleks olnud. Ent saime Karjalas Kivatšis tööd,” selgitab Jaanus, kuidas sai alguse kaheksa-aastane elu keset teadust ja sääski. „Vesi oli suvel soojem kui Šotsis. Bioloogide asi ka, peaasi, et loodus oleks ilus. Sääskedegagi harjusime ära, täitsa nii, et sääsekuplaid enam ei tekkinud,” meenutab Taimi. Koos tegid nad teadustööd: Jaanus kaardistas vanemteadurina taimkatet ja Taimi uuris metsamarjade varusid. Taimi meenutab, et ei lapsed ega nemad Jaanusega olnud kunagi haiged. „Karjalas veetsime oma elu ilusaimad aastad.”

1983. aastal avanes võimalus jälle Eestisse tööle tulla. Uus töökoht Tooma soojaam sai KGB silmis Tooma väljaõppelaagriks. „Mehi polnud soojaama appi võtta, palka palju ei olnud. Niisiis tegin appikutse oma sõprade seltsis, et vabadust on, aga palka palju ei saa. Sinna koguneski teisiti mõtlevaid noori.” Üks abimeestest oli Madis Idarand, kes ühel päeval teatas Jaanusele, et läheb ära. „Madis oli kadunud ja paar kuud hiljem kuulen teda Ameerika Hääles T. H. Ilvesele intervjuud andmas.Valmistas end siin Toomas sooala tundma ja saigi hiljem läbi soise Karjala välismaale plehku. KGB tegelane Jõgevalt hakkas küsimusi esitama, aga sellist kärssa ma ei kartnud – nii palju olin seal juba käinud,” meenutab Jaanus. Tööd sai mujaltki ja aeg oli juba teine.

„Iseseisvuse saabudes pakuti mulle Laari valitsuses keskkonnaministri ametit. Kuid ministrikoht on üürike. Olime endasse teadlastena juba nii palju investeerinud ja see oleks raisku läinud. Kui teadlane pidevalt teadusega ei tegele, siis ta degradeerub,” ütleb Jaanus.

Hiljaaegu tähistas Jaanus oma 70. sünnipäeva ja ülikooli valges saalis käis teda õnnitlemas sadu inimesi. „Tantsisime Jaanusega veel tangot,” kumab Taimi silmist mälestus tudengipõlve tantsuõhtutest.

Päeval, kui intervjuud teeme, on Jaanuse ema Selma sünnipäev, mida tähistama oodatakse tervet peret. „Köögilaua äärde mahub 24 inimest ja 18 last-lapselast peab meil siia ära mahtuma. Ruumi veel on,” muhelevad Taimi ja Jaanus.

Vaata fotogaleriid Paalide pere fotoalbumist!