Kaljulaid sõnas avalduse algul, et küüditatute nimekirju on väga valus lugeda: "Nende tuhandete nimede taga on võõraste poolt lõhutud elud. Lapsed, kes ei näinud enam kunagi oma vanemaid. Emad, kes pidid matma oma vastsündinud tundmatus paigas. Pered, kes ei saanud enam kunagi kokku. Paljud inimesed, kelle aastad möödusid võõral maal võõras koolis käies või laagrites orjatööd tehes. Ning need tuhanded, kes enam kunagi ei näinud oma kodu ega isamaad."

Ta jätkas: "Küüditamised ja vägivald oli suunatud meie maa ja rahva vastu, meie inimeste, perede ja kodude vastu. Taheti hävitada meie enesekindlust ja vabaduseiha. Küüditamine jättis hirmutunde, kuid ei hävitanud siiski unistust vabadusest. Meie ei murdunud. Me olime tugevamad võõrast vaenust ja vihast."

"Me peame alati mõtlema neile, kes jäid tundmatusse. Me teame, kui ränkraske on iseseisvuse kaotamise tagajärg ning seetõttu peame hoidma meie vabadust ja oma väärtusi ning kindlustama oma liitlassuhteid. Nii hoiame kindlana oma maa ja oma vabaduse," lõpetas Kaljulaid avalduse.

Juuniküüditamine oli toimus 14. juunil 1941. aastal. Nõukogude Liidu otsusega deporteeriti sel päeval mitmetelt Nõukogude Liidu võimu all olevatelt aladelt üle 65 000 inimese. Juuniküüditamine hõlmas Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina ja Moldova alasid.

Praegu loetakse juuniküüditatute koguarvuks Eestis veidi üle 10 000 inimese. Juuniküüditamise tagajärjel hukkus umbes 6000 inimest.