Toomas Alatalu: Enne Ukrainat oli Krajina
Olen siiani kodusõda Ida-Ukrainas kõrvutanud Hispaania kodusõjaga 1936-39, sest oli olemas ka sildiline seos – kui Nõukogude Liidu abil formeeritud interbrigaadid võitlesid koos vabariiklastega seal omal ajal "fašistliku hunta" vastu, siis Ida-Ukraina separatistid ja kohalerutanud "vabatahlikud" Venemaalt hakkasid ühel hetkel Kiievi võime "fašistide" asemel ootamatult hispaaniapäraselt "huntaks" tituleerima. Iva mõistagi oli selles, et silti vahetades üritati vähem häirida sakslaste kõrvu, sest Berliini juhtrollis konflikti lahendamises pole keegi algusest peale kahelnud.
Nüüd aga avastasin, et kurikuulsa Krimmi referendumi päeval, 16. märtsil, ent aastal 1991, toimus samasugune referendum Horvaatia nn. Krajinas ja pea sama küsimusega. Kui Krimmis tuli vastata küsimusele "Kas te olete nõus, et Krimm taasühineb Venemaaga Vene Föderatsiooni subjekti õigustes?", siis Horvaatia serblaste aladel küsiti 1991. aastal: "Kas te olete nõus, et Serbia autonoomne oblast Krajina ühineb Serbiaga ja jääb edasi Jugoslaaviaks koos Serbia, Montenegro ja teistega, kes soovivad Jugoslaavia säilimist?"
Pikk sõnastus, ent tasub mäletada, et sel ajal eksisteeris veel puna-Jugoslaavia ja Serbia liidriks tõusnud Slobodan Milosevic tegi kõik selle säilimiseks, mis osaliselt õnnestus ja kauaks. Näiteks Serbia-Montenegro formaalne liitriik kandis aastani 2003 nime Jugoslaavia.
Venemaaga liitumist toetas Krimmis väidetavalt 95,6 protsenti osalenuist ja liitmine ise vormistati 21. märtsil 2014. Krajina Serbiaga liitumist toetas 99,8 protsenti ja 1. aprillil 1991 teatas Krajina lahkulöömisest Horvaatiast. Mõistagi tunnustas Serbia ise kohe Krajina iseseisvust, ent seda ei teinud mitte ükski teine riik, ehkki Krajina kadus lõplikult poliitiliselt kaardilt alles jaanuaris 1998.
Täna Ukrainas toimuvat Krajinas juhtunuga kõrvutades tulevad meelde ka arengud Eestis nõuka-aja lõpus. Alustagem siiski sellest, et nii nagu tähendab Ukraina piiri ääres olemist (u kraja), tähendab sama ka Krajina ehk siis üks asus Vene impeeriumi ja teine Austria-Ungari impeeriumi piiri ääres. Viimase edasiviimine Ottomani (Türgi) impeeriumi arvel ehk koloniaalpoliitika käis loomulikult nii, et loodi uusi, mitmest rahvusest koosnevaid administratiivseid üksusi, milledest said tulevase Jugoslaavia liiduvabariigid.
1990. aaastal elas tänasel Horvaatia alal – nii Aadria mere äärsel rannikul kui ka lõuna- ja idaosas - umbes 600000 serblast, mis moodustas 12 protsenti elanikkonnast. Punaimpeeriumis olid aga serblased domineeriv rahvus ja nii oli ka Horvaatia kompartei liikmeist tervelt 27 protsenti serblased ja ametnikest 18 protsenti serblased. Horvaatia iseseisvumise liidriks tõusnud, partisanina kindrali aukraadi välja teeninud Franjo Tudjmanile andis vürtsi juurde tema 16. aprillil 1990 pillatud lause "olen õnnelik, et minu naine ei ole serblanna". Tegu oli osava osundusega sellele, et puna-Jugoslaavias, nagu ka Nõukogude liiduvabariikides, oli ametiredelil tõusu üheks tagatiseks abielu esirahvuse esindajannaga. Kuna Milosevici ja tema juhitud Serbia ei varjanudki soovi säilitada impeerium ja see jõuga koos hoida, lahvatas horvaatide-serblaste uus vastasseis kiirelt. Horvaadid ja nende teine naaber sloveenid olid tol hetkel selgelt edumeelsemad ja see määras ära ka muu maailma suhtumise osapooltesse sündmustes, mis läksid ajalukku kui Balkani 1990-95 sõjad.
Milosevici šovinistlikest sammudest Serbias ja Kosovos tiivustatuna kogunes umbes 50 000 serblast 4. märtsil 1990 Petrova mäele Kesk-Horvaatias, et kuulutada "See on Serbia". Aprillis-mais 1990 toimunud Horvaatia parlamendivalimisi boikoteeriti, küll aga loodi 30. mail 1990 Knini linnas Põhja-Dalmaatia ja ... (loetelu) ehk lühemalt öeldes serblaste alade omavalitsuste liit, mille baasil 25. juulil 1990 moodustati juba Serbia Krajina parlament. Järgnes rahvahääletuse läbiviimine autonoomia toetamiseks ja 21. detsembril 1990 teatati Serbia Autonoomse oblasti Krajina sünnist. Avalikku, ent veel veretut rahvusgruppide vastandumist saatis augustikuust peale omapärane palgi-sõda – serblased hakkasid teid mahalangetatud ja okstest puhastatud puudega blokeerima ("palkide ehk balvan revolucija"), mis mõistagi pani põntsu kogu Jugoslaavia turismile.
Aasta hiljem olid puna-Jugoslaavia sisearengud nii kaugel, et algasid – nagu varem Nõukogude impeeriumis – liiduvabariikide lahkulöömised. Esimestena tegid seda Horvaatia ja Sloveenia 25. juunil 1991, ent kohe olid Euroopa Liit ja OSCE jaol ja need eraldumised külmutati. Kui Eesti, Läti ja Leedu viisid iseseisvumise mõttega referendumid läbi enne (märts 1991), kui seda tegi Gorbatšov, siis Horvaatia puhul suutsid just serblased teha ennetava käigu, millest oli juttu üleval.
Neist aegadest tasub mäletada sedagi, kuidas Jugoslaavia ja NSVL mässulised vabariigid teineteist toetasid – kui Eesti panustas selgelt Sloveeniale (peaminister Savisaare visiit juulis 1990), siis oli Leedu esimene riik, kes 30. juulil 1991 tunnustas Horvaatia iseseisvust. Brüsseli ja Washingtoni mainitud sekkumine ei suutnud vältida sõjategevuse puhkemist ja kuna horvaatidel polnud algul, millega sõdida, kontrollis Krajina võitluste puhkedes koguni kolmandikku Horvaatia territooriumist (umbes 17000 ruutkilomeetrit ja 430000 elanikku).
Sõjategevus kulges ääretult julmalt ja ei jäänud sugugi alla sellele, mida maailm teab paremini naabruses Bosnia-Hertsegoviinas 1992-95 toimunu põhjal ja mis toimub praegu Ida-Ukrainas. Horvaatiast sõja ajal ümber asunud serblaste koguarvuks antakse täna kuni 300 000, elupaika vahetas ka hinnanguliselt kuni 200 000 horvaati, kes elasid Krajinas ja pöördusid sinna hiljem tagasi.
Novembris-detsembris 1991 jõudis maailm Saksamaa eestvedamisel siiski arusaamale, et toetada tuleb horvaate ja Horvaatia iseseisvust tema Jugoslaavia-aegsetes piirides. Esimesena tegi seda Berliin 23. detsembril 1991, enne teda jõudis sellest kuulutada Läti ning jaanuaris 1992 ka Eesti, tehes seda enne Euroopa Liidu liikmesmaid. USA tegi sama 7. aprillil 1992.
Horvaatia iseseisvuse tunnustamine tagas relvarahu kehtestamise ja ÜRO otsusega 21. veebruarist 1992 loodi ja toodi Horvaatiasse UNPROFORi (protection forces ehk kaitseväed) üksused. Krajina vabariik oma korduvalt vahetunud presidendi ja valitsusjuhtidega püsis aastani 1995, mil juba korralikult relvastatud Horvaatia armee ta kahe sõjalise operatsiooniga – mais ja augustis - likvideeris. Sõda Bosnia-Hertsegoviinas lõpetav muu maailm toimunule ei reageerinud ja Milosevic ka ei söandanud reageerida.
Tegelikult säilus Krajina veel Horvaatia idaosas nn. Ida-Slavoonias, mille tuntuim keskus on Vukovar, mis augustis-novembris 1991 oli metsikute võitluste paik. 1995 hakkas seal toimetama sõjajärgset seisu lahendav ÜRO esindus, nn. UNTAES (hiljem Kosovos kasutatud tsiviilvõimu esimene variant), mis 15. jaanuaril 1998 andis võimu üle Horvaatia ametiisikutele.
Seega püsis separatism Horvaatias kaheksa aastat, hukkunute koguarvuks antakse 20 000, majandusele tekitatud kahju kogusummaks anti sõjajärgselt 37 triljonit dollarit. Krajina separatistide juhid anti rahvusvahelise tribunali alla, kus nad 2004. aastal kõik kinnitasid, et ilma rahalise, majandusliku ja sõjalise toetuseta Milosevicilt poleks nad üldse midagi ette võtnud ega ka nii kaua püsinud.
Tasub teada sedagi, et Krajina separatistide viimane president Milan Martic, kellele Haagis mõisteti 35-aastane vanglakaristus, istub seda alates juunist 2009 Tartu vanglas.
