Uuring: rahvas tahab murdvarastele karmimat karistust kui naisepeksijale

Justiitsministeerium tutvustas värsket karistushinnangute uuringut, millest selgub, et inimesed soovivad murdvargale perevägivallatsejast suuremaid karistusi.

Justiitsminister Andres Anvelti sõnul on tegu ohumärgiga „Järelikult peetakse perevägivalda üheks suhtlusvormiks, minu arvates on aga selline suhtlus väärastunud,“ sõnas Anvelt.

Uuringusse olid kaasatud 501 tavaelanikku, 28 kohtunikku, 104 prokuröri ja 410 politseiniku. Kõigile osalejatele esitleti nelja kaasust: üht perevägivallajuhtumit, üht murdvargust, üht röövi ja üht firma varade omastamist. „Kui tavaliselt pole inimestel võimalik juhtumite taustainfoga tutvuda, siis nüüd oli see võimalus neil olemas,“ sõnas üks uuringu autoreid Mari-Liis Sööt.

Kõik osalenud pidid hindama, millist karistust konkreetse juhtumi puhul eelistaksid; kui ainsaks karistuseks oleks vangistus, kui pikk peaks see olema ja milline peaks olema karistuse eesmärk.
„Professionaalidest on kõige karmima hoiakuga politseinikud, vahepeal prokurörid ja kõige leebemad kohtunikud,“ ütles Sööt. Politseinikud ja elanikud olid karistustes kõige enam ühel meelel.
Selgus, et pea kõigil juhtudel eelistati karistusena vangistust. „Erandiks on perevägivalla kaasus, mille puhul eelistasid kõik grupid tingimisi vangistust, välja arvatud politsei, kes eelistas üldkasulikku tööd,“ sõnas Sööt. 

Kõige karmimat, keskmiselt nelja aasta ja kolme kuu pikkust karistust sooviti murdvargale, kelle taustinfost selgus, et ta on varasemalt ka korduvalt karistatud. Väikeses poes röövi toime panijale sooviti kahe aasta ja üheksa kuu pikkust vanglakaristust. Kõige karmimaid karistusi pooldasid erinevate kaasust vanemad, Põhja-Eestis elavad mehed. Juhul, kui perevägivallatsejat saaks karistada vaid vanglakaristusega, mida aga ükski gruppidest oma eelistuseks ei valinud, soovitaks tavaelanikud talle ühe aasta ja kahe kuu pikkust vangistust, professionaalid aga 2,8-5,2 kuu pikkust karistust. 

Professionaalide hinnangud on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna dekaan Jaan Ginteri sõnul leebemad mitmel põhjusel. „Kohtunikud ja prokurörid on sama ülesannet lahendanud palju kordi, nad teavad, kuhu see kuritegude raskuse skaalal paigutub, mis võiks olla karistus,“ toob Ginter välja erinevaid põhjuseid. 

Justiitsministri sõnul on tehtud uuring midagi täiesti teistsugust ja sel põhjusel ka väga oluline. „See annab olulise sihi, kuidas seaduseloomes ja karistuste määramisel orienteeruda,“ ütles Anvelt. Uuringu koostaja Mari-Liis Sööt sõnas, et tähtsaim eesmärk oli uurida, milline on meie õigussüsteemi legitiimsus ehk kui palju erinevate gruppide karistushinnangud omavahel erinevad. „Tähtis on, et see lõhe seal vahel oleks võimalikult väike,“ sõnas ta.