Maria Alajõe: Kas Eesti parlamentaarses debatis peaks sõna saama teise riigi minister?

Viimastel päevadel on meedias kajastamist leidnud Riigikogus toimunud diskussioon, mille keskmes ei olnud mitte sisulised Eesti ees seisvad valikud vaid hoopis niiöelda protseduuriline küsimus. Kas Eesti parlamentaarses debatis peaks sõna saama teise riigi minister?

Riigikogu juhatus langetas selles osas eitava otsuse, mis oma esmakordsuses omandab pretsedendi väärtuse ning mille õigsuse üle on hindajaks aeg.

Mida sätestab seadus?

Küsimusele vastamine eeldab parlamendi rolli avamist laiemas kontekstis, sest seadustest täpset vastust ei leia. Seega alustagem põhiseadusest, mille kohaselt on Riigikogu ainus Eesti rahva poolt otse valitud esindusorgan, mis teostab kõrgeimat riigivõimu. Meie põhiseadus ei sätesta üheselt isikute ringi, kes saavad Riigikogu täiskogu istungil osaleda, kuid on selge, et selles saalis loovad rahva usalduse pälvinud saadikud - ja ainult nemad - Eesti õigusnormid, kujundavad meie riigi poliitikat nii siseriiklikes küsimustes kui ka välissuhtluses. 

Riigikogu töö-ja kodukorraseadus (RKKTS) §58 lg1 sätestab kinnise loeteluna istungist osavõtjate ringi, mille puhul välisriigi poliitikul oleks võimalik istungisaali siseneda ja istungi ajal seal viibida vaid Riigikogu esimehe kutsel.

Riigikogu juhatusel on õigus anda sõna Riigikogu kõrgetele väliskülalistele, kelleks tava kohaselt on teise riigi president, parlamendi esimees või rahvusvahelise organisatsiooni juht, sõna pöördumiseks, mis reeglina toimub istungi alguses.

Kas oleme oma piirangutes unikaalsed?

Vaadates teiste riikide tavasid võib pigem väita vastupidist. Soome põhiseadus loetleb isikute ringi, kes saavad istungil osaleda, mistõttu diskussioon välisriigi poliitiku osalemisest poliitilises debatis on Soome parlamendis Eduskuntas koheselt välistatud. Välisriigi esindajal puudub seal istungisaalis isegi tervituskõnega esinemise võimalus. Enamik Euroopa parlamente välistab mistahes ekspertide esinemise plenaaristungil.

Eksperte kaasatakse parlamendi töösse ja eelnõude menetlusse komisjonides või konsulteerivad saadikud ja fraktsioonid erinevate asjatundjate ning kodanikegruppidega otse. Välisriigi poliitiku osalemine täiskogul peetavas parlamentaarses debatis ja otsuste kujundamisel on mõeldamatu enamikus pikaaegse demokraatiatraditsiooniga Euroopa riigis. Olgu näideteks Rootsi, Norra, Suurbritannia, Saksamaa, Belgia, Prantsusmaa, Portugal.

Riigikogu on alati olnud väga avatud. Seda kinnitab ekspertide kaasamine – olulise tähtsusega küsimuste arutamisse täiskogus on niisugune praktika Euroopas pigem harv erand kui rusikareegel. Peale selle osalevad nii Eesti kui ka välisriikide eksperdid oma teadmiste, kogemuste ja oskustega Riigikogu komisjonide ja töörühmade töös, Riigikogu hoones peetavatel mitmesugustel konverentsidel ja nõupidamistel. Ei ole välistatud, et Riigikogu komisjon palub oma istungil osalema ka mõne teise riigi poliitiku.
 
Jah, me elame globaliseeruvas maailmas. Eesti on kümnete rahvusvaheliste organisatsioonide liige ja osaleb neis igapäevaselt debattidel, aruteludel ja otsuste langetamisel. Kuid Eesti seisukohtade lähtepunktid pannakse paika siiski meie enda esindusorganisatsioonides.

Eesti peab järgima parlamentaarseid tavasid, kus parlamentaarse täiskogu istungil tehakse otsuseid oma riigi inimeste tarkusele ja meelekindlusele tuginedes. See on meie arutelude ja otsustuste koht.

Olen vahetanud sel teemal mõtteid mitmete kolleegidega teiste riikide parlamendist ja mulle on otsesõnu öelnud: üksnes parlamendisaadikud on saanud mandaadi rahva esindamiseks ning koos sellega volituse osaleda parlamentaarses debatis ning otsuste langetamisel.

Otsustamiseks vajalik eeltöö tuleb teha enne täiskogu istungit, väljaspool Riigikogu suurt saali.