Nii revolutsioonilise kriisi kui ka situatsiooni kujunemine ja nende ajutine kokkulangemine, ülem- ja alamkihide kriis, subjektiivse faktori, seda vastustava faktori ja välisfaktorite toimetamine ja muu taoline. Pealegi kinnitab Süürias päevast päeva toimuv minevikus korduvalt üleelatut – mitte igast revolutsioonilisest situatsioonist ei sünni revolutsiooni ja "viga" on reeglina antud ühiskonna enamuse mittevalmisolekus radikaalseks pöördeks.

Süüria sündmustik on näiliselt eriskummaline selles mõttes, et ründavat poolt toetab ligi 100 "Süüria sõpra"-riiki ja võimurežiimi taga paar-kolm šiitlikku režiimi, ent lisaks ka suurriigid Venemaa ja Hiina, samuti India, ning sellest on piisanud, et püsiks verine patiseis. Elik – Süürias puhul ilmneb globaalne jõudude tasakaal, mis omakorda tagab rahvusvahelise õiguse konsensusliku tähttähelt järgimise.

Lisagem kohe, et kui poleks puhkenud Araabia kevadet – mille üheks osaks on ka Süüria revolutsioon-kodusõda -, kui poleks samuti olnud pikaajalist survet "tuumarelva-Iraani" vältimiseks, mis täna – pärast 83 riigi osalusega Blokivälisusliikumise (NAM) tippkohtumist Teheranis - taas kergelt sisiseb, ja kui USAs ei toimuks 6. novembril 2012 presidendivalimised, mis välistavad tagasivalimist sooviva võimupartei sattumise sunnitud ja riskantsete otsuste tegemise perioodi, võinuks Süürias ammu olla võitja osas selgus. Aga ajalugu on juba kord säärane, et võib mõne riigi/rahva/usulahu suhtes üles kütta korraga mitu üheaegset konflikti, mille lõpptulemust kõikidele osalistele on raske ennustada. Selgituseks kasvõi säärane detail – isegi kui Assadil õnnestub peale jääda, et siis Jeemeni diktaatori kombel lahkuda, läheb tulevase Süüria juhtimine tõenäoliselt üle ikkagi sunniitidele ning see saab olema sootuks uus riik.

Ent nüüd sellest, mis selge. 19. augustil oli Bashar Assad väljas ramadaani pidulikul lõputseremoonial, mis polnud muu, kui kinnitus – jätkan võitlust. Süüria kodusõja põhivormiks on saanud (suur)linnades käiv kiirelt tekkiva ja kaduva rindejoonega sissisõda, kus ühel pool on kergerelvastusega mobiilsed üksused ja teisel pool raskerelvadega varustatud jõud. Poolte käsutuses on piisavalt meediavahendid ja kuna piisab vaid paarist pikemast valangust kinnitamaks, et selles kvartalis võitlus käib, on raske saada ettekujutust võitjatest-kaotajatest.

Aprillis kohale saabunud 300 vaatlejast, kes fikseerisid toimuvat, mida neil aga ei lastud teha, lahkusid viimased 21. augustil. ÜRO julgeolekunõukogu nimetas Kofi Annani asemel enda ja Araabia Liiga eriesindajaks Süüriasse Alžeeria eksvälisministri ja diplomaadi Brahimi, kel on kogemused Afganistani talibanidega suhtlemisel. Võiks öelda, et märgiline määramine ja Brahimi astus ametisse 31. augustil. Päev varem toimub Julgeolekunõukogu liikmesmaade välisministrite uus kokkusaamine, seejärel arutati olukorda Süürias NAM tippkohtumisel Teheranis ja 20 septembri paiku teevad suurriigid seda uuesti New Yorgis.

Süüria kodusõda ähvardab lõppeda sunniitide enamuse võiduga shiade üle, mis toob paratamatult kaasa olulise nihke jõudude paigutuses piirkonnas. Selgituseks niipalju, et hetkel on šiidid võimul (Aserbaidžaanis), Iraanis ja Süürias ning jagavad võimu Iraagis (USA invasioon kukutas sunni Saddam Husseini vähemusrežiimi), Liibanonis ja Jeemenis, suurt mõju omavad nad ka Bahreinis. Koguarvu arvestades elab Iraanis 62 miljonit, Indias 29, Pakistanis 26, Iraagis 14 ja Türgis 13 miljonit šiiti. Toodu peaks selgitama, miks India toetas kevadest saadik aktiivselt Iraani ja seal toimuvat NAM-i tippkohtumist.

Iraak aga tuletab meelde, et ühes araabia riigis alles ju asendati sunniitide vähemuse võim shiiade toomisega võimu jagamise juurde ja – miks pole sama n.ö. vastupidi võimalik Süürias?! Vastus on teada – Iraagis tegi seda NATO koalitsioon ja pärast viimase lahkumist jäänud seis on enam kui habras. Süürias pole asi veel avaliku välissekkumiseni jõudnud, ent usulahkude võimuosa muutmist siin ja seda välisfaktorite osalusel pole ilmselt pääsu. Seda viimast tuletavad meelde arengud Egiptuses ja hakatuseks on kasulik meenutada, et kunagi, 1958-61 moodustasid Süüria ja Egiptus koguni ühisriigi. Seda pärast järjekordset sisekriisi ja kodusõda Süürias, kui tekkinud ummikseisu lahendust nähti Egiptuse toonase suurliidri Nasseri võimu alla minekus. Täna räägib kõik sellest, et Egiptus üritab taas Süüria praeguse kodusõja lõppu enda kasuks pöörata.

Nagu teada, lõppes jaanuaris 2011 alanud Egiptuse paleepööre/revolutsioon sellega, et nii parlamendi- kui presidendivalimised võitsid muslimivennad. Vaatamata Läänes hellitatud lootustele, et seda teevad ilmalikud jõud. Juulis-augustis 2012 oli võim osaliselt veel armee ladviku käes ja riiki väisanud välistegelased, sealhulgas USA riigisekretär ja kaitseminister kohtusid kõik kordamööda nii Kõrgema relvajõudude nõukogu tegelastega kui 30. juunil ametisse astunud presidendi Mohamed Mursiga.

Kummaline avantüür Siinail 5.-6. augustil andis aga Mursile suurepärase võimaluse armeeladviku väljavahetamiseks, mida tehti kolmes etapis ja 19. augustil tegi muslimivendade liider tetavaks, et läheb USA-Iisraeli ja lääneriikide poolt taunitud NAM tippkohtumisele. Enamgi veel, Teherani saabus ta visiidilt – saatjaks 80 ärimeest – Hiinasse, mis oli uus sõna maailma poliitikas. Meenutuseks – Egiptuse esimene president Nasser käis Moskva ja om suure autoriteedi, Jugoslaavia liidri Tito vahet, järgmised presidendid Sadat ja Mubarak aga käisid eeskätt Washingtonis.

NAM konverentsil Teheranis rõhutas Morsi aga oma uut poliitikat sellega, et nõudis – ja ühena vähestest sõnavõtjatest - avalikult Assadi lahkumist võimult. Kohalolnud Süüria pea- ja välisministrid marssisid küll uksest välja, ent sõnum oli selge ja kurjakuulutav.

Iva on selles, et tänane Araabia riikide pere hakkas kujunema Osmani impeeriumi rüpes ehk siis sidemed erinevate uskumuste/veendumuste esindajate vahel on pea kõik riigipiiride-ülesed. Olgu nendeks 1920ndatel või 1950ndatel tekkinud liikumised. Süüria juurde tagasi pöördudes on seos selles, et praeguse diktaatori isa Hafez Assadi vastase suurima ülestõusu 1982. aastal korraldasid just kohalikud muslimivennad (eri riikide vennaskonnad on omavahel pidevas kontaktis). Nad on praegugi noorema Assadi vastase ülestõusu ridades, on esindatud lääneriikide toel moodustatud Süüria Rahvusnõukogus, kus ajavad oma joont, tuginedes Kairos asuvale peakorterile (nende konkurendid istuvad Türgis ja Pariisis).

Igal juhul pole kahtlust, et nad saavad osa Assadi pärandist veel enne, kui Süürias jõutakse uute valimisteni. Siis saab ka selgeks, kui suureks osutub Egiptuse mõju Assadi-järgses Süürias.