Toomas Alatalu: Saksamaa on Euroopas otsustaja number 1
Aprillikuu teisel nädalal toimusid pikalt vaid ühes suunas küpsetatud ja enamuse arusaamadele ootamatud pöörded suurriikide hoiakutes Süüria ja Iraani konfliktidele lahenduste otsimises. Täna võib igaüks hoomata vahet nendes arengutes, mis toimusid Süürias kuni 10. aprillini ja pärast seda kuupäeva. Nimelt on kolmeks kuuks Süüriasse kohale viidud 30 ja viiakse veel 300 rahuvalvajat.
USA ja Lääne senine survepoliitika Iraani suhtes sai 14. aprillil samuti kergema hingamise, kui kuulutati välja uus kõneluste raund ja nendeks valiti uus koht – Bagdad. See on ka eriti oluline, kui arvestada, et Istanbuli kohtumisele eelnenud viimased 6+1 kõnelused peeti jaanuaris 2011.
Muutunud õhustik sündis maailmapoliitika suurtegijate ühispingutustena. Samas saab kas või Assadi püsimist ja temaga teatud suhtlemise taastamist arvestades väita, et hetkel on mõlemas konfliktis toimiv pigem Venemaa, Hiina ja India pakutud taktika kui USA, Euroopa Liidu ja Araabia Liiga oma.
Kuna uute jõuvahekordade paikapanek maailmas on pooleli, pole üllatus, et ühes küsimuses liitlased leiavad end teises küsimuses vastasleerides. Ja seda kas või järgmisel päeval. Nii läks ka 16. aprillil toimunud Maailmapanga (WB) uue presidendi valimisega, kus Moskva toetas viimasel hetkel USA ja EL kandidaati, Hiina, India ja Mehhiko aga vastaskandidaati. Sealjuures oli tegu esimese tõelise valimisega WB ajaloos, milleks transatlantilisest kogudusest välja jäävad uued jõukeskused valmistusid hoolikalt.
Järgmine sakslane Nord Streami palgal
Kolm nädalat varem toimus BRICS-i ehk Brasiilia, Venemaa, India, Hiina ja Lõuna-Aafrika tippkohtumine, kus maailmas kehtivale finantssüsteemile esitati väljakutse teadetega uue ühispanga loomisest ja rahvusvaluutade (ehk siis mitte dollarite) kasutamisest omavahelistes arveldustes. Arutati ka ühiskandidaati WB juhi kohale ja alles 24-l tunnil selgus, et Kreml pidas silmas USA ja Euroopa oma.
Ehkki tulemuses polnud kahtlust, läksid Aasia, Ladina-Ameerika ja Aafrika (teine kandidaat oli Nigeeriast) lõpuni – vastandumine, mida veel 5-6 aastat tagasi poleks mingil juhul toimunud, ent nüüd tuleb sellega arvestada. Pealegi on kolmas maailm valmis uuteks hääletusteks.
See suures poliitikas läbi lööv sirgjoonelisus kajastub ka tase madalamal tehtavates sammudes. 13. aprillil esitles Venemaa peaminister-president Putin Euroopat lõuna poolt gaasiga varustava South Streami direktorite nõukogu esimeest, kelleks on endine Hamburgi linnapea Henning Vorcherau. Muide, ta on samasugune sotsiaaldemokraat nagu seda on Nord Streami nõukogu esimees Gerhard Schröder.
Tänaseks on mängust väljas Silvio Berlusconi ehk Putini kauane partner Itaalias ja kohe on lahkumas ka Nicolas Sarkozy, mis toob Prantsusmaalgi võimule sotsialistid. Sestap tasub meenutada, et Schröderi minek kantsleri kohalt Gazpromi teenistusse 2005. aastal, oli vaid osa Saksamaa üldisest ja Frau Merkeli käe all toimunud Saksamaa otselülitumisest Venemaa ja ELi vahele jäävate probleemide lahendamisse.
Sõjabaasid Moldovas ja Georgias
Nende probleemide hulka kuulusid nn külmutatud konfliktid. Täpsemalt Venemaa sõjabaaside säilimine Moldovas ja Georgias, ehkki 1999. aastal oli Jeltsin OSCE tippkohtumisel lubanud need sealt 2-3 aastaga ära tuua.
Kuna rooside revolutsioonist tulenevalt teravnes esmalt olukord Georgias, tuli Saksa sotsialdemokraadist välisminister Steinmeier 2008. aastal välja Abhaasia (ja mitte Lõuna-Osseetia!) probleemi lahendamise plaaniga, mille nullis nagu meelega ula peale jäetud kohas puhkenud sõda.
Kaks aastat hiljem oli jällegi Saksamaa see, kes tuli välja kavaga, mis sidus Vene vägede lahkumise Moldovast Venemaa-Euroopa Liidu viisavabaduse kehtestamisega. Sealt peale hakkas Moldova separatistlik piirkond Transnistria uuesti figureerima mitmesugustes dokumentides ja isegi oodati uut sõna 2011. aasta OSCE tippkohtumiselt, ent viimasel hetkel viidi see läbi ilma tippotsustajateta ehk siis loodetud otsust ei tulnud.
Seda huvitavamad arengud vallandusid märtsis, kui president Medvedev nimetas vastse asepeaministri Dmitri Rogozini oma eriesindajaks Transnistrias ja peaminister Putin tegi Rogozinist Venemaa-Moldova valitsustevahelise koostöökomisjoni kaasesimehe. Need topeltametid võimaldasid Rogozinil käia 16.-17. aprillil Transnistria pealinnas Tiraspolis ja Chisinaus.
Moldova venelaste võitmatu seljatagune
Esimeses kinnitas ta, et Venemaa tagab oma sealsele 120 000 kodanikule tunde, et neil on võitmatu seljatagune. Chisinaus tegi ta aga ettepanekuid avada Venemaa konsulaat Tiraspolis, arvata Transnistria esindaja mainitud koostöökomisjoni ning võrdsustada Moldova ja Transnistria staatused. Moldoval tuleks aga loobuda liitumisest „igasuguste blokkidega“ ja muud säärast.
Lahmiva esinemisstiili poolest tuntud Rogozini sõitu saatis veel üks uus taust – arutatakse avalikult Venemaa plaani paigutada sama tüüpi raketid, mis novembris 2011 seati üles Kaliningradi oblastis, nüüd ka Transnistriasse. Seda vastukaaluna septembris 2011 sõlmitud USA-Rumeenia kokkuleppele, mis näeb ette USA püüdurrakettide paigutamist Rumeeniasse.
Moldovale pole säärased mängud esimesed ajaloos. Samas - kui Moldova peaminister lükkas 17. aprillil avalikult tagasi Venemaa konsulaadi avamise nõude (mida Moldova valitsused on teinud 1992. aastast peale), siis järgmisel päeval ta hoopiski tervitas antud ettepanekut! Ilmselt pole raske tabada, et Moldova ei saanud vahepealse 24 tunni jooksul kusagilt arvestatavat tuge oma senisele poliitikale. Ja see paneb mõtlema.
Jätk toimuvale oli kiire, kui meenutada, et 2006. aastast peale on Venemaa osavalt sidunud omavahel Abhaasia, Lõuna-Osseetia, Transnistria ja Kosova (Kosovo) lahendused. Seda rõhutati ka eriesindajate määramisega Abhaasiasse ja Lõuna-Osseetitasse samaaegselt Rogozini määramisega.
Mis puutub Kosovasse, siis on Euroopa Liidu viimase aja ponnistused Serbia liitmiseks endaga toimunud viimase jätkuva Kosova-vaenulike sammude suhtes silmi kinni pigistades. Tulemuseks on mõistagi pingete kasv ja 21. aprillil teatas NATO ootamatult 700 rahuvalvaja läkitamisest Kosovasse seoses Serbias toimuvate valimistega. Huvitaval kombel on 550 neist Bundeswehrist, mis viitab selgelt, et hetkel on Euroopas otsustaja number 1 Saksamaa, kel juhtumisi ka mehed kohe võtta vajalikku punkti saatmiseks.
