Viljar Veebel: Kuna võim läheb Euroopasse, ei jäägi Eesti poliitikutel üle muud, kui meedias kraagelda
Seitse aastat kestev heaoluaeg Euroopa Liidus ja peaaegu sama pikk Andrus Ansipi liberaalkonservatiivse valitsuse võimulolek on eelkõige viimastel aastatel Eesti poliitilisele kultuurile silmnähtavalt mitmekesistavat mõju avaldamas. Oleme jupikaupa vabanemas põhimõtetest ja harjumustest (liberaalne turumajandus, selge võimude lahusus, põhiseaduslikkus, avatud kaasav ühiskondlik debatt, poliitiline rotatsioon jne), mida 20 aastat tagasi euroopaliku poliitilise kultuuri osaks pidasime.
Demokraatlike põhimõtete painutamine on saanud tugevat eeskuju ja julgustamist Euroopa Liidu ja teiste liikmesriikide suunalt. Eesti poliitiline eliit, olles olnud tunnistajaks ühe kandidaadiga Euroopa Presidendi „valimistele“, pidas seda sobivaks ka Eestis katsetada.
Samasugune analoogia ilmnes EFSFi loomisel: kui Euroopa näitas eeskuju, luues aluslepingute välise ja sisult nendega vastuolus fondi, miks peaksime siis meie kehvemad olema ja muretsema antud küsimuses vastuolu pärast Põhiseadusega või andma õiguskantslerile Riigikogu istungil sõna?
Järgmiseks trendiks Euroopa poliitikas on valitsusliikmete ette kokku leppimine enne valimisi (näiteks Kreeka rahandusministri ametikoht) ja suurriikide sekkumine sobilike ministrite osutamisel väikesematele, mis peaks tagama, et rumal valija endale demokraatia käigus viga ei teeks ja laristajaid võimule ei valiks.
ELi domineerimine kasvab
Sarnaseks käitumiseks on potentsiaali ka Eestis, kus koalitsioonierakonnad võivad omavahel ette pakti sõlmida, et piisavate häälte olemasolul teistega läbi ei räägita ning määratleda ka indikatiivse portfellide jaotuse. Kindlasti toetaksid neid selles ka mitmed Euroopa riigipead, kes rõhutaksid tänaste ministrite suurt rahandusalast vastutusvõimet ja potentsiaalsete alternatiivide hukatuslikkust.
Samal ajal on otsustusõiguse kahanemine seoses Euroopa Liidu kasvava poliitilise domineerimisega ka põhjuseks, miks poliitikud (nii valitsuses kui ka Riigikogus) sisuliste debattide asemel meedias pigem kraaklemisega tegelevad.
Kui varem oli sisulise otsustusõiguse vähesus ja rekordiliselt lühikesed istungid eelkõige parlamendisaadikute probleem, siis nüüd tajuvad ka valitsuse liikmed tihti, et üleeuroopalistes poliitikates osalemise asemel on nende ülesandeks võtta Brüsselist juba väljatöötatud akt, sinna ka oma nimi alla kirjutada ja üritada veenda kodust parlamenti seda toetama.
Nii tekivadki olukorrad, kus kõnepuldis olev minister ei tea täpselt ei meie kohustuse suurust, tagasimakse tähtaegu ega lõplikku intressi, küll aga soovib saadikutelt saada volitust, et ta eraldatava summa kasutamise osas enam nende ette tulema ei peaks. Saadikud, kellel sisulistes küsimustes ei panustamise ega kritiseerimise osas ministriga debatti pidada põhjust pole (sest too on eelkõige vaid sõnumitooja), ei jäägi suurt muud üle, kui pikkade heietavate monoloogidega esineda, üksteisele inetusi ütelda või esineja kena sinist lipsu kiita.
Puudulik debatt
Seega on toimunud kaks paralleelset arengut: ühelt poolt on drastiliselt vähenenud Riigikogu võime ja funktsioon olla sisuline seaduste looja ja ellu kutsuja ning teisalt on vähenenud valitsuse võime suveräänselt riiki valitseda, vastavalt rahva ja Riigikogu poolt neile antud mandaadile. Selle asemel on Riigikogu näol tekkimas teine kollektiivne presidendi institutsioon, kes eelkõige saab vaid kommenteerida või hädapidurit tõmmata juba valmis eelnõudele. Valitsus, täites vahelüli EL institutsioonide ja Riigikogu vahel on aga tänu paremale informeeritusele ja suuremale tugiaparaadile kaaperdanud osa Riigikogu seadusandlikust võimust, ega häbene seda otse Riigikogu kõnepuldist saadikutele pidevalt meelde tuletada.
Paralleelselt on vähenenud ka avatud ja intellektuaalne debatt ühiskonnale olulistes (raha või vabadusi puudutavates) küsimustes. Siin on valitsus ühelt poolt väga osavalt piiranud kõigi teiste gruppide (alates Riigikogu opositsioonist, kuni teadlaste ja keskmise kodanikuni välja) ligipääsu olulisele infole (sest see olevat poole protsessi pealt ohtlik) ja teisalt keeldunud siis nende gruppidega debateerimast, sest „neil nii-öelda ekspertidel ei ole ju kõige viimaseid andmeid“.
Hiljem, kui seadus vastu võetud, ei soovita samuti debateerida, nüüd juba argumendiga, et „Kus te enne olite? Debateerimise aeg on möödas.“ Kogu protsessi käigus jääb ministritel lõpuks veel korduvalt rõhutada, et nii nendega debateeriv teadlane, kui küsimusi küsiv ajakirjanik ei ole üldse nende intellektuaalsest liigast ning selline vestlus on ministri kalli aja raiskamine. Kui lisada veel paar „reljeefset“ sildistamist stiilis „nö gurudest IT mehed“, „udupeadest nö teadlased“ või “ isikliku probleemiga rahvasaadik“, olemigi saanud klassikalise Eesti ministri nägemuse sobilikust debatist Riigikogus või meedias.
Eesti poliitilise kultuuri uued nahaalsused
Kui aga need samad kõrvale jäetud grupid valivad olude sunnil teise osalemise vormi: streigi või resoluutsed sõnavõtud meedias, väidavad ministrid, et nagu näha, antud gruppidel puudub arusaam kultuursest poliitilisest käitumisest, nad reageerivad üle ning on vastutustundetud, mis õigustab veelkord valitsuse otsust nendega mitte debateerida.
Poliitilise kultuuri hindamise lahutamatuks osaks on ka selged normid või keelud, mille rikkumine toob kaasa aktiivsest poliitikast välja kukkumise kas ajutiselt või lõplikult. Kuivõrd ükski poliitik Eesti suurest poliitikast ühiskonna survel välja pole kukkunud, jääb üle vaid loetleda, millised uued nahaalsused on Eesti poliitilise kultuuri loomulikuks osaks saanud.
Näiteks: Raha võib idast küsida ja läände anda, kartmata valijate või õiguskaitseorganite pahameelt. Ühest parteist võib teise üle joosta nii palju kui himu on ning äraandja palgaks on enamasti kõrge koht valimisnimekirjas. Valitsus võib Riigikogule ja valijatele pidada regulaarseid manitsevaid jutlusi teemal „ise olete oma rumaluse tõttu otsustamisest kõrvale jäetud“, mille käigus ministrid võivad ütelda mistahes absurdsusi (interneti ruumi lõppemisest, politseinike põlema panemisest, seemnete söömise ja fooliummütsideni), lisades hiljem, et te saite täiesti valesti aru ja panite mulle sõnu suhu.
Suurt edasiminekut on näidatud ka topelt-standardite arendamisel: ühtaegu oleme nii rikkad, et panustada võlgnikriikide abistamisesse sadade miljonite eurodega, aga nii vaesed, et oma päästekomandod tuleb rahapuudusel sulgeda ning iga reede õhtul tuleb avalikus kohas heal juhul üks ülekaaluline politseipatrull 100 näpu otsas alkoholipudelit kandva noore kohta.
On ka palju positiivset
Kaitsepoliitikas aga on Eesti valmis relvajõul, inimohvritega, rohkete kulude ja selge strateegiata osalema pea kõigis 2000 kilomeetri raadiuses saada olevates relvakonfliktides, kuid ei suuda kodumaal osta ei tõsiseltvõetavat õhutõrjesüsteemi, hoida mereväe lipulaeva lahingukorras või tagada päästekopterite lennuvõimet.
Sellal, kui Riigikogu menetleb üldist töökaotushüvituse kaotamist, ei laiene kompensatsioonide kaotamine menetlejaile endile ega ka kõrgematele ministeeriumiametnikele.
Juhtudel, kui peaminister osaleb visiidi käigus suusamaratonil, on see eeskujuvääriv tegu Eesti tutvustamisel, kui aga mõni ametnik läheb sellest innustatuna järgmise visiidi käigus suusatama, lastakse ta lahti. Proovigu selle kõige järel keskmine kodanik veel aru saada ühiskondlikest põhiväärtustes või sobilikust poliitilisest käitumisest.
Samas on Eesti poliitilises kultuuris palju positiivset, eriti, kui võrrelda seda ida-lääne teljel samas koridoris asuvate riikidega nagu Ukraina, Valgevene, Läti, Kreeka, Bulgaaria või Rumeenia.
Ehk teisisõnu, meist ida pool kohtab kodanikusõbralikumat poliitilist kultuuri haruharva. Pole vist vaja lisada, et ka autor ise valiks sellest nimekirjast just Eesti elamiseks ja sellega tunnustab valitsuse edusamme. Kultuuriline ja ajalooline pärand jätab igale rahvale ja poliitilise eliidile oma jälje ja ei ole peaministri, valitsuse ega Riigikogu süü, et sellel laiuskraadil on demokraatlike printsiipide ja põhiseadusliku korra kõrge tase raske juurduma ning kiusatusi ida poolsest bojaarlikust riigimudelist eeskuju võtta rohkesti.
(Autor on Euroopa Uuringute Instituudi juhataja.)
