JUHTKIRI: Terror meie õuel
Sadakond padrunit, kott lõhkepakettidega ja gaasimask viitavad selle, et peaminister Andrus Ansipil ja kaitseminister Mart Laaril on õigus — mehel olid tõesti “suured plaanid”. Ilmselt tuleb tänada kaitseministeeriumi turvameeskonda, kes suutis ründaja kiiresti nurka suruda. Kui mees oleks kogu oma arsenali käiku suutnud lasta, oleks potentsiaali olnud Norra taoliseks veretööks.
On vara ja ilmselt ka mõttetu teha järeldusi kaitseministeeriumis ise hukkunud tulistaja, Karen Drambjani rahvusest või poliitilisest kuuluvusest. Pole ühel armeenlasel ju põhjust kaaselanikke Eestis rünnata mingil rahvuslikul ega usulisel alusel, ükskõik kui radikaalne ta nendes küsimustes ei oleks. Poliitiliseltki on Drambjani taust kirju — enne Eestimaa Ühendatud Rahvaparteisse kuulumist on mees kuulunud näiteks Rahvaliitu.
Hetkel viitavad kõik märgid sellele, et tegemist on mitmel üsna isiklikul põhjusel Eesti riigis pettunud ja selle suhtes kibestunud mehega, kes oli otsustanud n-ö pauguga siit ilmast lahkuda. Õnneks piirdus mees Norra terrori jäljendamisel mitmes mõttes tõeliselt halva koopiaga…
Eesti sisejulgeoleku eest vastutavate ametkondade jaoks tähendavad tänased sündmused aga selget signaali selle kohta, et valvsust tuleb suurendada. Eesti pole Soome või Norra, aga ka meil on eraisikute käes palju nii registreeritud kui registreerimata relvi ning vähemalt mingil kujul lõhkeaine saamine pole üliraske.
Valitsus peaks aga kindlasti aru saama, et piirivalvet, politseid ning päästeametit ei saa tänapäeva maailmas jätkuvate kärbetega nõrgestada. Viimaste aastate arengud ei osuta, et sellest oleks korralikult aru saadud.
