Toomas Alatalu: Lähis-Ida — revolutsioonid, kodusõda, sõjaseisukord
Kuigi võimul olid autoritaarsed režiimid, tegutses mõlemas riigis ka mitmeid poliitilisi organisatsioone, jagus ametiühinguid, kutsekodasid, organiseerunud vaimulikke jne. Pole siis ime, et tänu niisugusele tagalale suudeti Tuneesias kogu võimutipp välja vahetada (viimasena „vana“ peaminister 27. veebruaril) ja hetkel valmistutakse (sündmuste käigus lõhestunud) jõustruktuuride valvsate silmade all põhiseadusliku assamblee valimisteks 24. juulil 2011. Seejärel tulevad põhiseadus, siis parlamendivalimised ning ilmselt ongi kõik asjad juba rahuliku arengu sängis.
Egiptuses oli režiimi peatoeks armee, kes kontrollis ka Mubaraki lahkumist. Armeenõukogu juhib tõmmu mees Nuubiast — sobiv vahemees, kes hoiab vaos uued võimalikud vaaraod ja vältib rivaalitsemise puhkemist jõustruktuuride vahel. Erinevalt Tuneesiast püsis Egiptuses kaua võimul vana valitsus (peaminister vahetati alles 3. märtsil pärast „tänava“ uut sekkumist), kuid armee korraldusel pandi kiirelt kokku ekspertide komisjon ning tehti täiendused põhiseadusesse, mida hääletatakse juba laupäeval, 19. märtsil. Pärast seda peavad kuue kuu sees toimuma uued valimised.
Euroopa ja muu läänemaailma jaoks olid Tuneesia ja Egiptuse revolutsioonid sedavõrd suured üllatused, et ei osatud midagi teha ega öelda. Esimese tarkusena koguni soovitati Ben Alil ja Mubarakil võimul edasi püsida (seda soovitanuist sai vaid Prantsuse välisminister hiljem sule sappa). Kohaliku eluolu vähest tundmist näitas hästi ka aeglaselt sündinud Euroopa parlamendi resolutsioon Egiptuse kohta (17. veebruar), milles muuhulgas nõutakse seksuaalvähemuste õiguste tagamist!
Muide, läks veel paar päeva, enne kui Sotsialistlik Internatsionaal heitis oma ridadest välja Ben Ali ja Mubaraki parteid — fakt, mis seletab paljus nende režiimide pilpa peal hoidmist aastakümneid ning ei tee au Euroopa poliitikategijatele. Mida tahta neist, kelle arvates toimub moslemimaailmas praegu sama, mis 1989-1990 Ida-Euroopas!?
Veebruari algul teravnes olukord Iraanis ja lääs lülitus sealse opositsiooni väljaastumiste kajastamisele. 25. veebruaril puhkes aga ülestõus Liibüa vasakpoolse liidri vastu, kes — erinevalt juba kukutatud kahest parempoolsest diktaatorist — lasi kõhklematult relvad käiku ootamatult tekkinud vastasrinna mahasurumiseks. Iva ongi selles, et kui Tuneesia ja Egiptuse puhul sai rääkida organiseeritud opositsiooni olemasolust pealinnades ja mujal, siis Liibüas oli opositsioon taandatav riigi äärealadel tegutsevatele rühmitustele.
Seda eripära kasutas osavalt Gaddafi, kuulutades ühel päeval kogu vastasleeri Al-Qaida liikmeteks. Ja keda õigupoolest uskuda, kui Liibüa tänase opositsiooninõukogu juht seisis näiteks kõigest neli päeva varem veel ministrina Gaddafi kõrval!? Kuid kuigi siiani on lahtine, kes ja mis saab pärast Gaddafit, vahetas Lääs kiirelt kanalit: Iraanis toimuv unustati ja kontsentreeruti vasakpoolse ektsentriku, nüüd siis ka oma rahva massimõrvari, kukutamisele kaasaaitamisele.
Kuna vastukaaluks vere voolamisele jäid seisma nafta ja gaasi vood (Lõuna-Euroopasse), õnnestus läänel suhteliselt kergelt kaasata Moskva ja Peking Liibüa vastaste sanktsioonide rakendamisse. Sealjuures on oluline teada, et Gaddafi ja tema lähikondlaste persona non grata’ks kuulutamine toimus alles pärast USA asepresidendi külaskäiku Kremlisse…
President Obama tegi algusest peale selgeks, et midagi tõsist Liibüa vastu sünnib vaid Araabia Maade Liiga (AML) nõusolekul. Tolle kokkusaamisest ehk otsustest aga jõudis ette Iraan, mis šiiitide (nende asualad on Araabia poolsaar ja Iraan-Aserbaidžaan) suurjuhina teavitas kogu maailma 11. märtsil „raevu päeva“ toimumisest seal, kus võimul sunni vähemused. Ehk siis Saudi Araabias, Bahreinis ja mujal Pärsia lahe riikides. Samuti Iraagis, Jeemenis.
Protestid, seejuures verised, toimusidki, ent AML pöördus ikkagi järgmisel ööl palvega ÜRO Julgeolekunõukogu poole kehtestada lennukeeld Liibüa kohal säästmaks sealset opositsiooni. AML kategooriliseks nõudeks on, et välisriikide väed ei astuks Liibüa pinnale. Prantsusmaa, kes on hetkel nii G8 kui G20 eesistuja, ennetas AML ametlikku otsust 48 tundi varem, tunnistades Liibüa opositsiooninõukogu riigi ainsaks legaalseks esindajaks. Seda toetas araablaste järel kogunenud EL erakorraline tippkohtumine. Viimane omakorda delegeeris lõppotsuse tegemise G8 välisministrite ja mitte ÜRO Julgeolekunõukogu kogunemisele — tüüpiline seis maailmapoliitikas viimasel kolmel aastal.
Jällegi hilinenud otsus, sest Gaddafi väed jõudsid opositsioonijõud juba läinud pühapäevaks vastu Egiptuse piiri suruda. Kaheksa suurriigi välisministrid said kokku, ent nädal saab jällegi läbi ja midagi otsustavat pole ette võetud. Kaddafi aga on kasutanud hingetõmbeaega selleks, et väita, nagu oleks Prantsuse president Sarkozy saanud oma valimiskampaania rahad Liibüalt. Samuti on ta lubadunud, et kui võõrväed astuvad Liibüa pinnale, ühineb ta kohe Al-Qaidaga võitluseks okupantide vastu.
Võimalik, et Gaddafi osaleb ka Iraani suures mängus Bahreinis, kuhu „raevu päeva“ järgselt toodi sisse Saudi Araabia väed, kehtestati sõjaseisukord ja vahistati opositsiooni liidrid. Ilmselt ei nähtud muid võimalusi stabiilsuse tagamiseks paigas, kus asub USA laevastik, Afganistani varustamise transiidikeskus jt. USAga vaenutsev Teherani režiim kasutas kohe võimalust ja nõuab juba terve nädala Bahraini ja Saudi Araabia kuningatelt valjuhäälselt sama, mida Lääs Liibüalt — lõpetage opositsiooni mahasurumine, austage inimõigusi ja hakake reformima! Vaat mida tähendab multipolaarne maailm ja võib kaasa tuua vastasleeri alahindamine…
Kuidas kogu asi laheneb ja millal, on raske öelda. Liibüa režiim on end piisavalt paljastanud, ent eks ole lääs ka Zimbabwe diktaatorit Mugabet aastaid ignoreerinud ja… mees on ikka võimul! Novembris 2010 toimunud Elevandiluuranniku valimiste järel on ÜRO ja EL nõudnud selle presidendi Gbagbo (samuti Sotsialistliku Internatsionaali liige) loobumist võimust ja opositsiooni kandidaadi Ouattara kuulutamist valimiste võitjaks, ent tulutult.
Nüüd ähvardab kõiki järjekordne kodusõda Liibüas. Kuna Gaddafi kontrollib enamikku alasid, siis tähendab jätkuv kodusõda ka Liibüa-Egiptuse konflikti — asi, mis koheselt kergendas Iisraeli olukorda. Pole siis ime, et sealt kinnitati jälle, et asunduste ehitamine Läänekaldal jätkub.
Süüria vägede lahkumise tähtpäeva tähistamine ja viis päeva hiljem selle vastustamise äramärkimine märtsi algul tõid massid taas ka Liibanoni tänavatele ja pole garantiid, et mõned osad kahest vastasleerist jälle kokku põrkama ei hakkaks.
Ühesõnaga — kogu moslemimaailm Põhja-Aafrikas ja Kesk-Idas on jätkuvalt pinget täis ning rahvusvaheliste institutsioonide avaldused ja lääne, ida ja Iraani laevade ilmumine pole seda sugugi vähendanud. Kui ka eeldada, et võõrad sõjalaevad kaldale ei lähene, siis nende kohalolek toimib, lennukeelutsoonist rääkimata. Verine kodusõda Liibüas on piisav, et jätkuks pingete üleskruvimine kõikjal. Tõesti huvitav — kes suudab niisuguses seisus esimesena astuda sellise sammu, mis toob kaasa maharahunemise alguse.
