Leo Kunnas: Valija hääl väljendab tema tahet
Avaliku arvamuse küsitlused ning valijate käitumine viimastel kohaliku omavalitsuse ja europarlamendi valimistel lükkavad need väited ümber.
Erakondadele oli tõeline šokk, kui Indrek Tarand kogus eurovalimistel üle saja tuhande hääle. Ka Martin Helme poolt anti kümme tuhat häält. Veelgi tähelepanuväärsem on aga fakt, et mitmeid kohalikke omavalitsusi juhivad praegu kodanike valimisliidud, aga mitte erakonnad või nende koalitsioonid.
Eelmise aasta novembris ja detsembris näitasid avaliku arvamuse küsitlused üksikkandidaatidele stabiilset seitsme kuni üheksa protsendilist toetust. Miks peaks toetus sõltumatutele kandidaatidele lähiajal langema? Selleks pole vähimatki põhjust.
Valijaid hirmutatakse, et sõltumatut kandidaati valides läheb tema hääl kaotsi, kui ta ei saa isikumandaati. Kas juhul, kui mingi erakond ei suuda valimiskünnist ületada, läheb sellele erakonnale antud hääl kaotsi? Kas väljaspoole valitsuskoalitsiooni jäävatele parteidele antud hääled lähevad kaotsi? Kas olukorras, kui mingi erakond loobub valitsuskoalitsiooni pääsemise nimel oma põhimõtetest, ei olegi sellele erakonnale antud häälel kaalu?
Kui nii, siis mis mõtet oleks üldse hääletada? Häälte kaotsimineku jutt on seotud ühe hoopis teistsuguse ühiskondliku korra nostalgiaga. Üheparteisüsteemis ei läinud hääled kunagi kaotsi, sest 99% valijatest hääletas alati valitseva partei poolt.
Valija hääl ei lähe kunagi kaotsi, sest see väljendab tema tahet. Demokraatlikus ühiskonnas läheb hääl kaotsi ainult kahel juhul – kui valija loobub valimistel osalemast või rikub oma hääletussedeli. Loodetavasti toob üksikkandidaatide osalemine valima ka neid kodanikke, kes on juba ammu valimisest loobunud, kuna pole leidnud oma tahtele väljundit.
Autor kandideerib riigikogu valimistel üksikkandidaadina.
