Omal moel fikseerib valminud bränd Eesti hetkeolukorra. Mida me teada saame? Plakatil kirjaga: “Estonia. Positively transforming” on kaks tüdrukut, kas just omasooiharat aga lõbusat. Kas see tähendab, et Eestis saab kaks tüdrukut ühe hinnaga? Või, et Eesti on muutumas lesbilandiks?

Politseiautod soovitatakse kirjudeks pühademunadeks värvida. Kas see tähendab, et politsei on meil naljanumber? Või "liblika ja ufo ristsugutis"?

Samamoodi võiks norida iga väljapakutud brändi osa kallal, sest kokkuvõttes pole mulje, mida Eestist tahetakse jätta usutav. Pole ühtset ja selgelt meelde jäävat kujundit, on laialivalguv soov korraga hästi palju ära öelda.

DELFI alaline kommentaator MartU kirjutab: “Welcome to Estonia! on tüüpiline sovjetlik lause, mis ilutses vanasti iga Inturisti hotelli fuajees ja Tallinna reisisadamas. See lause oli kutse raudse eesriide taha, see oli kutse kõverpeeglite kuningriiki, see oli kerjuse käesirutus valuutat omava suvalise välisturistist päti suhtes. Mul on sügavalt piinlik, et see kõige primitiivsem lause, ainus, mis oli mõistetav ka kommunistlikule nomenklatuurile, peaks nüüd kutsuma vabasse euroopalikku Eestisse. Midagi maotumat, alandavamat, rohkem alaväärtustavamat kui see tobedus pole võimalik välja mõelda. Rääkimata kogu sellest nn graafilisest jurast, mis sellega kaasneb, mille valmimisaastaks võiks olla Woodstocki kõrgaeg 1970. aastal, mitte aga 2002. aastal. 13 millist on küll kahju, aga veel rohkem on kahju sellest totaalsest nõmedusest, mis võib Eesti kohta hakata maailmas levima. Kas suudaks keegi veel seda pidurdada?”

Adbuster lisab: “Kui seda taiest veidi analüüsida, siis fraas “welcome to Estonia”, ükskõik mis kujul see ka ei esineks on tähenduse poolest tühi, sest mingeid emotsioone enesega kaasa ei too. See on sama, kui inimesele öelda "how do you do" – üdini äraleierdatud mittemidagiütlev fraas. Sellest on veel vähe, seesama fraas on topitud mingi ebamäärasesse ilma igasuguse tähenduseta käkikujulisse vormi, seda loetamatuks muutes. Igasugune reklaamlause peab olema lihtsalt ja selgelt loetav, sest inimene ei hakka ristmõistatusi lahendama, ta lihtsalt läheb ilma tähenduseta mittemidagiütlevast ja arusaamatust teatest ehk reklaamist mööda, seda märkamata. Ühest pisikesest paneeluuringust piisab, et veenduda eelöeldus - inimesed, kellele on logo ja kõik ülejäänu mõeldud - ei märka seda. Kogu see miljoniafäär on tulutu.”

Üks analüüsiv pensionär viitsis pühapäeva lõuna paiku kokku lugeda, et DELFIs, SL Õhtulehes, Eesti Päevalehes ja Postimehes on Eesti brändi kohta kirjutatud umbes 800 kommentaari, neist positiivseid vaid 4%.

Kindlasti mõeldi brändi luues kõige paremat, välja kukkus aga nagu alati.