LUGEJA: Internetikommentaarid peavad olema anonüümsed!

„Peldikuseina“ anonüümsuse kiituseks sõnavõtmist ei saa ma enam edasi lükata. Pole vaid lõpuni mõistnud, miks on keegi arvanud, et „parkettide pääl“ ei ole „peldikut“?  Või kas märkimisväärselt glamuurne keskkond ja selle aksessuaarid õilistavad sooritusi?

Olen imestanud vahel seltskonnas, eriti veel kui olen juhtunud olema ainuke mees naiste seas, milline avameelsus ja sirgjoonelisus tabab üldises keskustelus neid, kes kohal ei viibi või kes minut tagasi sealt lahkusid!

Tõepoolest – kohalviibimine vähendab kuulsust. Mõnikord tundub, et vähendab lausa kurikuulsust. Veel üks tähelepanek on see, et kui mõni „aktivist“ võtab jututeema üles kellegi/millegi suhtes ja vägagi negatiivse alatooniga, siis üldjuhul kohalviibijaist keegi vaidlema ei kipu – pigem on kombeks kaasa noogutada, naeratada ja takka kiita. Justkui ei oleks eriarvamusele jäämine hea tooniga kooskõlas. Justkui oma arvamuse väljakäimine oleks hea tooni rikkumine, poleks kombekas ja võib veel jätta endast konfliktse persooni mulje. Nii inetu oleks teatada ühtäkki, et „ah ära aja pada, mina küll nii ei arva“. Vähemalt seni kuni „aktivist“ kohal viibib – mine tea, mis kättemaksu too pärast hauduma hakkab?

Seevastu igasugused internetikommentaariumid on seesugusest ajaraiskamisest, ninnu-nännutamisest ja viisakusest, et mitte öelda variserlikkusest vabad ainuüksi oma anonüümsusvõimaluse tõttu. See on väärtus, mida on raske alahinnata. Ka siis mitte, kui ma olen lugenud endagi kohta käivaid üksjagu halastamatuid kommentaare. Niikuinii polegi võimalik kõigile korraga meeldida. See on mulle selge olnud kogu oma teadliku elu algusest peale niipalju, kui ma mäletan.

Lõppude-lõpuks oleme me kõik erineva iseloomuga ja sellest iseloomust paratamatult tulenevate mõttekäikude ja stampidega, nii nagu need parajasti igalühel on ja vaid arutledes jõuab veel käimata radadele ja ootamatute avastusteni.

Kõik me oleme võhikud, ainult erinevates valdkondades. Mõni ime siis, et nii mõndagi kommentaari lugedes tuleb imestada, kuidas ma ise nii lihtsa asja peale ei tulnud? Või vastupidi, imestada, kust ta selle võttis?

Aga portselanist ma ei ole ja ükskõik kelle halastamatu sirgjoonelisuse peale kommentaariumis katki ei lähe tingimusel, et ma sealt mingisugusegi mõtteainese leian enda jaoks.

Vahel aga toimuvad kommentaariumites pentsikud arengud. Näiteks just hiljuti, ühel ja samal õhtupoolikul oli üks kirjutis ja tolle järelkommentaarid, kus ühte seltskonda Ansipiga eesotsas lammutati harvaesineva hoo ja mürinaga. Samas kõrval oli teine kirjutis - täiesti sama teema, samasuunaline teemaarendus natuke teise nurga alt, sõnastatud ehk isegi leebemas vormis, aga järelkommentaaride kanonaad... Täpselt vastupidine!

Aga muidu, lugedes internetikommentaare tuleb mul tõdeda üha uuesti – milline korvamatu kaotus ja ajupotentsiaali raiskamine see oleks, kui neid ei oleks. Või kui mõnedel korrektsuse ettekäändel üritajatel õnnestukski internetiavaruste ärakorrastamine. Seni aga räpime/rokime veel. Kohtumiseni Delfis!