On igati tervitatav (kuid soome-ugri kultuuriruumis haruldane), et pealtnäha põhjamaiselt karuse olemisega mees vastuargumentidele avatud on ning põhjendatud väidetele tuginedes isegi oma seisukohad ümber hinnata suudab. Olgem ausad, plaan hakata ajakirjanduses kasutatavat keelt seadusega reguleerima on ju üsna maaväline.

Esiteks lohisesid seaduseelnõu aluseks olevad dokumendid ajakirjanduse määratlemisel tegelikust elust juba kilomeetrite kaugusel. Ajakirjandusest kõneldi nendes kui ajalehtedest-ajakirjadest ning raadiost-televisioonist, heal juhul mainiti ka ajalehtede veebikeskkondi.

Oleksime olnud käbedalt olukorras, kus näiteks Delfi oleks saanud puudulikult määratletud ajakirjanduse mõiste tõttu oma keelekasutust vabalt määrata, samal ajal kui kolleegid Päevalehe või Ekspressi veebitoimetuses oleksid äganud Keeleinspektsiooni ettekirjutuste all.

Samal ajal akrediteeritakse laias maailmas juba blogijaid pressikonverentsidele. Eestiski peetakse aktiivset debatti teemal “kas blogi on meedia”. Ning kommentaarid — isegi kui keeleseadusesse kanda enam-vähem kõik veebiväljaannete vormid, tekib kohe järgmine küsimus: mida teha kommentaaridega?

Ütlete, et kommentaarid ei ole veebiväljaande osa ning toimetus nende eest ei vastuta? Väga tore, ainult et Riigikohus püüdis Delfile just vastupidist selgeks teha…

Nii et ajakirjanduskeele reguleerimine seadusega oleks olnud pea vastu seina tagumine juba ainuüksi selge põhjapaneva mõiste puudumise tõttu. Rääkimata teisest olulisest aspektist, millele seminaril tähelepanu juhiti — et keelekasutus on nii lai valdkond, et normidega on võimalik sellest parandada vaid väikest osa.

Sestap kummardus Jaak Villerile. Loodetavasti kuulab ülejäänud töörühm (kuhu paraku ei kuulu ühtegi ajakirjanduse esindajat) samuti mõistuse häält.

Mis aga ei tähenda seda, et me peaksime edaspidi kuidagi rohkem sallima uudiseid, mis räägivad sellest, kuidas "Suppermodel pani meikki silma mööda mis sinika sai".