JUHTKIRI: Mida teha Venemaa propagandaga?

Venemaal üllitatud teoses „Russia and Baltic Countries“ („Venemaa ja Baltimaad“) ei ole põhimõtteliselt midagi imelikku. Suurde naaberriiki mahub palju trükiteoseid ning kindlasti pole tegemist esimesega neist, mis sisaldab laimu ning otseseid valesid Balti riikide aadressil.

Delfi peab aga kummaliseks ning ohtlikuks fakti, et tegemist on näiliselt monograafiaga, mis tähendab teaduslikku, ulatuslikku ja võimalikult igakülgset käsitlust nõudvat teost. Kuivõrd teose väljaandjad on samuti esmapilgul ju akadeemiliselt korrektne asutus, Venemaa teaduste akadeemia, võib nõrgema allikakriitikameelega lugeja selles väidetut isegi tõe pähe võtta.

Teose sihtrühmaks on lääneriikide poliitiline eliit ning akadeemiline maailm. Tegemist on seega veel ühe sammuga Eesti ning teiste Balti riikide vastu suunatud infosõjas. Eriti selgelt nähtub see teose venekeelsete trükkide ning ingliskeelse versiooni sisu erinevusest. Väide, et Kirde-Eesti on põline Vene ala, mis sattus Eesti koosseisu alles 1920. aasta Tartu rahulepinguga, on pesa teinud alles „välisturule“ mõeldud raamatus.

Mida siis teha Venemaaga, kes endiselt levitab Balti riikide ja eriti 1940. aasta sündmuste kohta kallutatud või täiesti valelikku informatsiooni? Kusjuures huvitav on see, et kui mõni Eesti ajaloolane üllitaks teose, kus räägitaks Ingerimaast kui põlisest Eesti alast või eitataks natside poolt valgevenelaste suhtes II maailmasõja ajal toime pandud holokausti, vilistaks rahvusvaheline teadusüldsus ta hoobilt välja. Aga Venemaa puhul rühmatakse tüdinult käega: „See on ju Venemaa!“

Valeinformatsiooni levikule ei ole loomulikult võimalik ega mõtet valeinformatsiooniga vastata. Delfi leiab, et ainuke võimalus on võimalikult tõhusalt rahvusvahelist selgitustööd teha ning iga valeväide nüri järjekindlusega ümber lükata.