Irja Tähismaa: Kurjategijaks enne kohut

Kahetsusväärsel kombel on nii ajakirjandus kui ka prokuratuur viimasel ajal rikkunud süütuse presumptsiooni põhimõtet. Meenutagem, et ükski inimene ei ole tegelikult süüdi enne, kui kohus on ta süüdi mõistnud.

Umbes kolm kuud tagasi ilmus ajakirjanduses atraktiivse pealkirjaga lühiteade: „Noorpoliitik raiskas töökoha raha luksuseluks.“ Mnjaa, ajab ikka vihale küll, eks ole? Lihtne rahvas käib palehigis tööl ja tuleb kuu lõpuks vaevu ots otsaga kokku, aga mõni muudkui raiskab. Ajaleht kirjutas, et endine Reformierakonna noortekogu välissekretär Anna-Maria Galojan kõrvaldas isiklikuks tarbeks sadu tuhandeid kroone raha MTÜ-st Euroopa Liikumine, mille juhatajana ta töötas. Loost selgub, et „isiklikuks tarbeks“ soetati riideid ja ehteid.

Paari päeva möödudes teatas teine väljaanne, et Anna-Maria Galojan käis sisseoste tegemas Armani poes. „Keegi isik“, nagu leht tähtsalt märgib, oli teda seal näinud. Euroopa Liikumise juht Riivo Sinijärv jagas lahkelt kommentaare, öeldes, et Anna-Maria on kogu aeg „väga eksklusiivselt riides käinud“.

Sellest ajast peale ei olnud enam mitte mingisugust kahtlust selles, et Anna-Maria Galojan on varas. Ükski ajaleht ei soovinud tema süüdimõistmises viimaseks jääda. „Varastas“, „raiskas,“, „tarvitas isiklikuks tarbeks“ — nii deklareerisid ühel meelel kõik päevalehed.

Üsna pea oli ajalehtedel juba uus informatsioon: nimelt olevat Anna-Maria Galojan osa raha Euroopa Liikumisele tagasi maksnud ning kogunisti ülejäänud raha tagasimaksmist lubava võlakirja allkirjastanud. Kommenteerijaks taas muhedat onu meenutav Riivo Sinijärv. Galojani enda väidet, et tema ei ole mitte pennigi tagasi maksnud ega ka mingit võlakirja allkirjastanud, ei pannud keegi tähele. Galojan „hämab euroraha tagasimaksmise kohta“, kuulutasid ajalehed. Arvamusliidrid teatasid uljalt, et Galojan “blufib“.

Aga Anna-Maria Galojanile ei ole tänase päevani isegi mitte süüdistust esiatud. Tõsi, prokuratuur on alustanud kriminaalmenetlust, kuid see ei tähenda veel tuhkagi. Tuhanded kriminaalmenetlused lõpetatakse või peatatakse, sest süüdlast ei leita. Kas uurija ja prokurör ei viitsi tööd teha (seda juhtub) või on süüdlane tõesti leidmatu, on iseküsimus, aga fakt on see, et prokuratuuri kapid on lõpetatud ja peatatud toimikuid täis.

Kriminaalmenetlust alustatati kõnealusel juhul sellepärast, et Euroopa Liikumise raha oli kadunud ja keegi oli selle kõrvaldanud, ilmselt „isiklikuks tarbeks“. Kust teab aga ajakirjandus nii kindlalt, et raha kõrvaldas just Anna-Maria Galojan? Ajakirjanikud tsiteerivad religioosse pühendumusega Riivo Sinijärve.

Aga mõelgem hetkeks, kas või vastu tahtmist, et Euroopa Liikumises töötas ja töötab ka teisi inimesi. Alates Riivo Sinijärvest. Äkki pistis raha tasku hoopis see kiilanev muhe vanamees, kes kasutab kergeusklikku meediat ära selleks, et ennast süüst puhtaks pesta? Me ei tea seda veel. Me ei saa kedagi süüdistada, aga küllap on nii mõnelgi elus kibestunul mõnusam mõelda, et raha pistis tasku seksikas ja ambitsioonikas blondiin.

Kriminaalmenetluses kehtib igas õigusriigis selline tunnustatud põhimõte nagu süütuse presumptsioon. Süütuse presumptsioon tähendab lihtsas keeles öelduna seda, et ühtki inimest ei tohi nimetada vargaks, röövliks või mõrtsukaks enne, kui teda on selleks oma otsuses — juriidilises keeles mõistagi — nimetanud kohus.

Ajakirjandus võib mõistagi spekuleerida, see on selge. Hea on, kui ajakirjandus asja uurib, selle asemel et kätsatada nagu turumoor, et „varastas“ ja „raiskas“. Galojani juhtumi puhul pidanuks meediaväljaanded kõigepealt Euroopa Liikumiselt ja selle eestkõnelejalt Riivo Sinijärvelt Anna-Maria Galojani süüd tõendavad dokumendid välja nõudma ja alles siis tema süü kohta — ettevaatlikke — oletusi tegema.

Lehtede ühendlaulukoor on meile teada andnud, et kuskil asub salapärane „võlakiri“, millele Anna-Maria Galojan oleks justkui alla kirjutanud. Aga seda võlakirja meile ei näidata. Samuti ei ole ma kusagilt lugenud üksikasjalikku intervjuud Riivo Sinijärvega, kes on jätnud mulje, nagu ta teaks asjast „kõike“. Tegu on ju tõsise süüdistusega, siin on pealiskaudsus andestamatu.

Kujutlegem, mis juhtub, kui selgub, et Anna-Maria Galojan ei olegi raha „varastanud“, „raisanud“, „ära nihverdanud“? Kui seda on teinud hoopis keegi teine? Selline agressiivne ja samas pealiskaudne meediakambakas ei ole saa mööduda jälgi jätmata. Praegu ajalehtede letti löödu “tõde” jalutu, sest meil ei ole Galojani süü kohta tõsiseltvõetavaid tõendeid.

Ajakirjandus ei ole ainus, kes inimesi enne kohut, keel vestil, süüdi tikub tembeldama. Sageli teeb seda, uskuge või mitte, prokuratuur ise. Vaadelgem äsjast inimröövikeissi: meedia vahendusel paisati rahva ette kolm kahekümnendates eluaastates, võrdlemisi viletsal järjel olevat noormeest, keda meediaväljaanded kohe bravuurikalt Ines Karu „röövijateks“ nimetasid. Sealjuures ei täpsustatud, kui suur osa igal noormehel preili Karu „röövimises“ täpselt oli.

Ent sellal kui prokuratuur kuulutas, et tegu on „sajandi kuritööga“, olid poisid alles kuriteos kahtlustatavad, tõendite kogumine alles käis ning kohtuistungi aegagi ei olnud määratud. Vladimir Panovi ja Ernesto Preatoni protsesside lörriminekust alles tasapisi toibuv prokuratuur ei jõua nähtavasti üht edukat protsessi ära oodata, küllap on asi selles.

Üks tuttav prokurör urises kunagi, kui ajakirjandus talle ühe veniva protsessi kohta tülikaid küsimusi esitas, et ega tema ei ole ajakirjanduse kannupoiss. Mina ütleksin, et ka ajakirjandus ei tohiks olla mitte kellegi kannupoiss, olgu siis kuriteost „teadaandjaks“ kas mõni tähtis riigiametnik, prokurör või kogunisti justiitsminister.

Ajakirjandusel on tohutu võim ning kui seda õigesti kasutada, siis saab palju head korda saata. Ka kuritegusid avastada ja süüdlasi paljastada, miks mitte. Aga enne seda tuleb põhjalikku uurimistööd teha, asja juurteni kaevuda.