Nimelt lugesin juba sama päeva hommikul Päevalehest Raimo Poomi kirjutist, mis heitis samamoodi ette, et valitud ruum polnud piisavalt kallis ning konverentsil olijad “ei huilanud ekstaasist”. Kuid olgu, ütleme siis, et Raimo Poom Päevalehest ning Delfi juhtkirja autorid said samasuguse kirjatükiga hakkama omavahel konsulteerimata ning mõtleme, mis võis ajendada neid niiviisi kirjutama.

Mulle jääb mulje, et ajakirjanikud on ehk veidi pettunud – ei saanudki teha esikülje lugusid pealkirjadega, mis pahandavad Keskerakonnaga kriisi ajal priiskamise eest ning küsivad, et kust see raha ikka sellise tsirkuse jaoks saadi. Midagi pole parata, Keskerakond on suuremale osale Eesti meediast lausa eluliselt vajalikuks saanud – ainus viis, kuidas eksemplare või klikke müüa.

Isegi siis kui kõik sujub hästi, otsitakse midagi, mille abil visata järjekordselt õhku väide – nüüd on Keskerakonna lõpp. Head sõbrad, sellisest asjas ei maksa unistadagi! Keskerakonnas on üle 13 000 liikme, mis teeb meid Eesti suurimaks poliitiliseks jõuks. Juba kolmandat aastat järjest liitub meiega aastas rohkem kui 1000 inimest. Erakond, mis väärtustab inimkesksust ning tugevat keskklassi ja suudab Eesti viia Põhjamaade hulka ei kao mitte kuhugi.

Kui rääkida veel meie valimiskonverentsist, siis minu jaoks oli see senistest kõige töisema meeleoluga. See on tegelikkuses ka arusaadav – eelseisvad valimised otsustavad Eesti järgmise nelja aasta kursi osas väga palju. Otsustavad, kas jätkame senisel vabalt triiviva ja sotsiaalseid pingeid eitava poliitika kursil või haarame riigitüüri kindlamalt kätte ning muudame Eesti inimkeskseks.

Olukorras, kus riigil puudub ülevaade pikaajalistest töötutest ning Eestist lahkunud inimestest, registreeritud töötute arv kasvab, hinnad tõusevad tohutus tempos ning maaelu on välja surnud, ei saagi pidu pidada. Vajalik on tõsine arutelu Eesti tuleviku üle. Veel mõni aeg tagasi võis meedia vahendusel kuulda ülekutseid, mis ärgitasid valimiskampaanias keskenduma sisulisele debatile ning tegeleda Eestis valitsevatele probleemidele lahenduse otsimisega. Nüüd kui Keskerakond on selles osas ohjad enda kätte võtnud ning Eesti tuleviku heaks sisulist tööd teeb, siis leitakse, et see pole ikka õige. Tõepoolest, kes vaid viriseda ja vinguda tahab, leiab põhjuse igal ajal ning igast asja puhul.

Päevaleht ja Delfi on aga ära unustanud suurejoonelisusest kirjeldades, et konverentsi lõppedes tuli lavale Keskerakonna teatritrupp Contra kirjutatud näidendi “Maatamees” esietendusega ning samuti esines Mait Maltis. Lisaks ootas konverentsil osalenuid buffet lauad, mis olid kaetud erinevate väga maitsvate suupistete ja toitudega. Võib olla tõesti nii Päevalehe kui Delfi ajakirjanikud lahkusid konverentsilt poole pealt, kuid päris mitmed fotograafid lasid küll hea maitsta ning ma ei kuulnud etteheiteid, et miski halvasti oleks. Lisaks loodan samasuguseid analüüsivaid vaatlusi ka Ansipi, Laari, Mikseri, Bloki ja vabade (roheliste) meeste osas. Oleks huvitav lugeda, mida ajakirjanikud nende kohal “hõljumas” leiavad.

Esmaspäeva hommikul pidasin targemaks Raimo Poomi kirjutisele mitte reageerida, võttes seda kui tema isiklikku arvamust, mitte Päevalehe seisukohta. Et ka Delfi täpselt sama sisuga loo juhtkirjana avaldas, siis oletan – tegemist on hoopis Hans H. Luige seisukohaga. Aga võib ka olla, et Delfile me lihtsalt ei meeldi.

Autor on Keskerakonna peasekretär.