Priit Simson: Vabadussõda vajab läbikirjutamist

Vabadussõja lõpust möödus hiljuti 82 aastat, kuid selleks, et selgitada välja kuidas see sõda ikkagi täpselt kulges, peavad ajaloolased veel tublisti vaeva nägema. Siiani on sellest rahvusliku ajaloo kesksest sündmusest kirjutatud ainult üks-kaks laiahaardelisemat käsitlust ja needki jäävad 1930. aastatesse. Tolleaegsed uurimused vaatlesid aga ajalugu läbi oma ajastu prillide, edastades paratamatult pisut kõverdatud pildi.

Võiks uskuda, et Vabadussõda on rahvusliku ajalookirjutuse lemmiklaps, kuid ometi pole see nii — vabadusvõitluse teemaline kirjandus on pigem õbluke ja aegunud. Tartu Ülikooli ajalooõppejõud Ago Pajur selgitab, et mingit õiget debatti sel teemal pole tekkinud, pigem piirdub revisjonism sellega, et arvustatakse seni ainsat kaalukat koguteost “Eesti Vabadussõda” või siis võetakse luubi alla mõni üksik sündmus. Pajuri sõnul tuleks Vabadussõja käsitlus uuesti kirjutada juba ainuüksi seetõttu, et ühiskonna enese väärtused on 1930. aastatega võrreldes kõvasti muutunud.

Senist Vabadussõja käsitlust moonutavad poliitilised kaalutlused. Sõjaajaloolane Urmas Salo lisab, et ilma vajaliku ajalise distantsita on konfliktseks minemata sündmusi raske uurida.

Ago Pajur kõneleb, et ühelt poolt olid moonutused kantud sisepoliitilistest sümpaatiatest. Näiteks pisendati 1937. aastal kirjutatud koguteoses hiljem vapside poole sattunud sõdinute panust ja paisutati Pätsi-meelsete osaliste rolli. Teisalt hägustavad minevikupilti rahvusromantilised liialdused. Eriti teravalt torkab selline rahvuskeskne kallutatus silma nendes peatükkides, mis puudutavad noore vabariigi vägede võitlust sakslaste Landeswehriga. Nende sündmuste kajastamisel liialdavad varasemad Eesti autorid sakslaste tegevust ülimalt pahatahtlikuna, kujutades samas oma rahvuskaaslaste tegevust äärmiselt õilsalt.

Teine tublisti vaieldav sündmus on Paju lahing 1919. aasta jaanuari lõpus, kus sai surmavalt haavata ka nimekas vabadusvõitleja leitnant Julius Kuperjanov. Tegemist oli Eesti poole jaoks kõige kaotusterohkema lahinguga, mille tulemusena vabastati vaenlastest Valga. Kuid sellest hoolimata annavad senised käsitlused, eriti mälestusteraamatud lahingu edasi paljuski ülepaisutatud kujul. Urmas Salo, kes on kirjutanud sellest kokkupõrkest põhjalikuma arhiivimaterjalidele tugineva uurimuse leiab, et varasemad autorid on liialdanud lahingus osalenute arvu, eriti aga punaste kaotustega.

Et selles lahingus punaste kaotused olid väiksemad kui Eesti vägede omad, on Salo sõnul kõigiti loomulik, sest rünnati soodsatel positsioonidel asuvat vaenlast, kes oli lahingu alghetkel tunduvas arvulises ülekaalus. Pajur sekundeerib omalt poolt, et katsed kujutada Paju lahingut punaste ränga lüüasaamisena pole päris objektiivsed. Tema hinnangul võib dokumentidest välja lugeda, et punaste vägede jaoks oli tegemist siiski organiseeritud taandumisega.

Mitte kõik Paju all korda saadetu polnud kangelaslik ja põhjalikum uurimus toob vähemheroilised hetked armutult päevavalgele. Salo sõnul hakkasid eestlasi abistanud soome vabatahtlikud mõisa vallutamise järel tsiviilelanikke tapma ja marodööritsema.

Sellest vahejuhtumist pole rääkinud täit tõtt ei Eesti ametlikud allikad ega soomlaste mälestused. Seda, kas keldrissepeitunud mõisatöölised ka tegelikult punased olid, ei hakanud lahingujärgses ägeduses keegi lähemalt uurima. Kui sõdalased pärast tapatööd lähemast talust läbi astusid, märkas kohalik taluperemees soomlase randmel oma venna kella.

See juhtum ei ole aga üksik. Mõlemad ajaloolased, nii Urmas Salo kui Ago Pajur leiavad, et ajaloolaste ülesanne on valgustada ka selliseid piinlikke seiku. Kuid sellise häbiväärse juhtumi päevavalgele toomine ei tohiks ometi pisendada soomlaste teeneid Vabadussõjas.