Priit Simson: Uus aasta toob poliitilise kaevikusõja

Ka poliitikud vahetavad uusaastasoove, kuid samas ei oota keegi uuest poliitika-aastast midagi sädelevat; Eesti poliitika teoreetikute ja praktikute prognoosid viitavad, et aasta 2002 ei kujune julgete algatuste ajaks ja ükskõik, millised jõud ka riiki valitsema hakkaks, ähvardab neid koonderakonnastumine. Ees seisab ühtede sõnul kompromisspoliitika aeg, teiste sõnul valimisteni kestev vindumine. Küsimus jääb, kas parlamendivälised erakonnad suudavad sellises olukorras oma positsioone tugevdada.

Tõeline uus poliitika-aasta algab Eestis 8. jaanuaril kui kolmikliidu valitsus praeguste kavade kohaselt lõplikult laiali läheb. Uut valitsust sepistatakse hetkel Keskerakonna ja Reformierakonna peakorterites, kuid küsimus jääb, kuidas need kaks põlist rivaali vastsete liitlastena omavahel läbi saama hakkavad. Et Edgar Savisaare ja Siim Kallase parteid omavahel hakkama saavad, seda usuvad kõik küsitletud. Esialgu vähemalt.

Üks uue võimuliidu konstruktoreid, reformierakondlane Jürgen Ligi osutab, et kui keskerakondlased on valmis valitsust moodustama, ju siis on neil teatud kompromissivalmidus olemas. Keskerakonna ja Reformierakonna võimuliidule jäänud aeg on liiga lühike selleks, et põhjalikult tülli minna, usub politoloog Rein Toomla.

Isamaaliitlane Mart Nutt aga viitab, et Savisaar oma tähne ei muuda ja varem või hiljem lööb tema koostöövõimetus taas välja. “Selline moodustis on kindlasti elujõuline esimestel kuudel, kuid ma arvan, et probleemid, mis hakkavad seda koalitsiooni seestpoolt lõhkuma, ei ole niivõrd poliitilised, kuivõrd isiklikud. Ma julgen viidata mitmete poliitiliste jõudude kogemusele koostöös Edgar Savisaarega. Kõik nad on viinud ühesugusele lõpule ja võrdlemisi kiirele lõpule,” ennustab Nutt.

Ligi suuri murranguid eelseisvast aastast ei oota. 2002. aasta poliitika märksõnaks on alalhoidlikkus. “Kui Reformierakond läheb valitsusse kellegi teisega kui kolmikliit, siis ainult neil tingimustel, et midagi põhimõtteliselt ümber ei pöörata. Ja päris keeruline saab olema sel juhul opositsioonilise kolmikliidu osa, mis kindlasti on võrdlemisi kättemaksuhimuline, aga kritiseerida ühiselt alustatud asju on jälle keeruline, ” selgitab reformierakondlane. “Ma arvan, et tuleb üks suur kokkuleppimiste aasta.”

Politoloog Rein Toomla ei kasuta sõna “alalhoidlikkus,” vaid “vindumine.” Ta on veendunud, et uus aasta tuleb poliitikas viletsavõitu ja kiire väljapääs sellest peitub ainult erakorralistes valimistes. “Mina usun, et tuleb natuke kehvavõitu aasta. Ükstaskõik, milline valitsus nüüd asemele tuleb, hea ei saa neist ühelgi olema. Selline vindumine kestab terve see järgmine aasta ja kestab valimisteni välja. Pinge püsib kogu aeg, sest liitlased on tülli läinud, aasta on niivõrd lühike aeg, et ära leppida ei suudeta, opositsiooni kaasata ei suudeta, selles tähenduses mina midagi rõõmustavat ei näe. ”

Kui vastandlike vaadetega keskerakondlaste ja reformistide võimuliit tõesti teoks saab, võib see kaasa tuua seadusloome peatumise, sest tundlikke küsimusi võidakse küll kampaania korras tõstatada, kuid otsustavamad eelnõud jäävad kõrvale, arvab Toomla.

Keskparteilased on pikka aega nõudnud üleminekut astmelisele tulumaksule, kuid isegi nüüd, kus nad võimule võivad tõusta, ei usu ükski küsitletuist, et nad oma pikaajalise lubaduse ellu viivad. Nende võimalik tulevane koalitsioonipartner Reformierakond seda vastuvõetavaks ei pea, kinnitab Jürgen Ligi.

Isamaaliitlase Mart Nuti sõnul tähendaks astmelise tulumaksu sisseviimine reformierakondlastele kapitaalset kaotust, keskerakondlaste jaoks oleks tulumaksumuudatus taktikaliselt pime. “Kui peaks astmelisele tulumaksule üle mindama, siis Reformierakond on kaotanud oma näo täielikult ja Keskerakonnal ei ole enam valimisratsut. Ma arvan, et Keskerakond ei ole huvitatud, et enne järgmisi valimisi astmeline tulumaks kehtestataks,” arutleb isamaaliitlane.

Nutt usub, et selline tõsiste otsuste edasilükkamise aeg teenib pigem keskerakondlaste kui reformistide huve, sest Savisaare partei identiteet on oluliselt venivam.

Politoloog Toomla sõnul ei lõika sellisest teravaid nurki vältivast võimuliidust lõppeks kumbki kasu ja tõusuvõimaluse saavad hoopis parlamendivälised parteid. “Opositsioon tuleb ehk natuke paremini välja, aga tegelikult ei ole ta kasulik mitte kellelegi, sest järgmistel valimistel väga hea põhjus näidata kõikidele näpuga, et mida sina siis tegid kui isamaa oli peaaegu et hädaohus. Et kas Res Publica võiks suhteliselt rohkem võita kui teised, ma arvan, et võib küll. Võivad võita parlamendivälised erakonnad,” hindab politoloog.

Reformierakondlane Ligi ei usu, et hiljuti loodud erakond ÜVE Res Publica saaks uue poliitika-aasta suurimaks tegijaks, sest ühtset sisu on uudsel poliitprojektil veel vähevõitu. “Ootused on olnud väga suured, ajakirjanduse toetus piiritu, väga suured rahad, inimesed kõrgetel palkadel, kallitel üüripindadel. Mida praegu ei ole, on erakond, mida ühendaks ideoloogia. Mõttekaaslastega seal tegemist ei ole,” osutab reformist võimaliku tulevikujõu kitsaskohtadele. Inimestepuuduse taha respublikaanidel asi ei jää, arvab Ligi, kuid kõigepealt peavad nad endale leidma jõulise liidri ja selge programmi.