Valge geenius

Valge värv on Apple’i toodete — Apple Maci arvutid, iPod, iPhone ja iPad — tunnusvärv. 80ndate aastate lõpul ja 90ndate keskel olid kõik arvutid luitunud kreemjat värvi nagu nõukogude aegne üleliia palju pestud aluspesu. Steve Jobs sai aru, et valge on ilus ja valgest plastikust Apple tooted lõid maailmas laineid. Muidugi oleks iga arvutitootja võinud valgeid arvuteid toota, kuid seda peeti mõttetuks veiderdamiseks.

Jobs tuli mõttele teha arvutid inimsõbralikuks. Teravate, ohtlike nurkadega ikoonide asemel ilmusid Maci ekraanile rõõmsad ja naeratavad ümarad nurgad ning arvuti muutus inseneride tehtud keerulisest tehnikamonstrumist kasutajale arusaadavaks ja intuitiivselt kasutatavaks esemeks.

Jobs andis arvutile hiire. Ta küll ei leiutanud seda, kuid viis selle massikasutusse. Nii sai igaüks ka ilma programmeerimisoskusteta oma koduarvutiga suhtlema hakata.

Ta tuli mõttele, et inimesed võiksid oma muusikat igal pool kaasas kanda ja leiutas iPodi. iPod oli kohe absoluutne hitt — väike, elegantne muusikamasin.

Jobs sidus Apple’i erinevad tooted ühte perekonda, mis teineteisega sujuvalt koos töötasid. Polnud enam muret, kas ühe firma arvutile teise firma mp3-mängija sobib… Kõik vajadused rahuldati ühe firma toodetega, programmid ja juhtmed töötasid kõikide toodega.

Must geenius

Apple on liiga suur, hakkasid kaebama Apple fännid, kui kunagine arvutifriikide nišifirma kasvas maailma suurimate ettevõtete hulka.

Apple käitub oma töötajatega nagu gestaapo, kaevati. Nimelt on Apple’is majandusspionaaži ning uute ideede ja tootenäidiste lekkimise vastu võitlemiseks loodud spetsiaalne üksus. Võib juhtuda nii, et mingi osakonna (näiteks raamatupidamise) ruumidesse siseneb kontrollrühm ja kõik uksed suletakse. Töötajatel kästakse oma mobiiltelefonid lauale ja arvutid lahti jätta. Siis saadetakse nad ruumist välja. “Gestaapo” vaatab läbi kõneregistrid ja kirjavahetuse, otsides vihjeid selle kohta, kas töötajad on firmasaladusi välja smugeldanud.

Apple tehastes on ebainimlikud tingimused — nii on väidetud just Hiinas asuvate koostetehaste kohta. Tavaliselt ei kuulu tehased Apple’ile ning väiteid on väga raske kontrollida, kuna ajakirjanike ligipääs tootmisele on napp.

Apple’it süüdistati selles, et firma on muutunud monopoliks, mis kehtestab turul oma huvides karme reegleid.

Firmaga on raske suhelda, kui oled lihtne kasutaja, kelle tootega midagi lahti on [täpsustus — Tallinnas pole ma seda probleemi kohanud -PH].
Steve Jobsi on peetud halastamatuks despoodiks, kes isiklikult kontrollis iga pisiasja ning andis heakskiidu ainult nendele ideedele, mis talle isiklikult meeldisid.

Ükskõik kumba leeri lugeja kuulub, tuleb tunnistada, et Steve Jobs oli geenius. 1976. aastal asutas ta Apple’i firma, 1985. aastal visati ta sealt välja, 1998. aastal naasis ta pankroti lävel vankuvasse firmasse ja 2011. aastal sai Apple’ist maailma kõige suurema börsil noteeritud väärtusega firma, mille väärtus on 350 miljardit dollarit ja millel on vaba raha rohkem kui Ameerika Ühendriikide valitsusel. Steve Jobsi enda palk Apple’is oli muide üks dollar aastas…

Ühe mehe elutööks on seda rohkem kui küllalt. Rääkimata sellest, et tänu Steve Jobsile on maailm parem ja meeldivam paik, kus saame kaasas kanda oma muusikat ja suhelda ilusate ja sõbralike arvutitega.