Põllumajandus on eluviis, mitte majandusharu

Väga paljuski meenutab A.Rüütli tänane artikkel Kivirähu poolt kirjutatud professor Koti maa-ekspeditsiooni päevikut. Mulle tundub, et lugupeetud auesimehest on saamas prof. Kott (vabandust, kui eksin).

Artiklit esimest korda lugedes tahtsin kohe küsida (nagu paljud teised siin) — aga kus on siis lahendused? Poliitik ja kandidaat ongi ju see, kes neid pakkuma peab! Teist korda lugedes hakkas artikli alumises otsas silma ka “lahendusi“ — otsetoetused, maksusoodustused, näljaabi Euroopast, vot need on austet kandidaadi poolt pakutavad instrumendid, millega remontida see maaelu.

Otsetoetused — aastaid juba jagatakse põllumeestele otsetoetusi, aga mis sellest paremaks on läinud? Halvemaks ainult, väidab kandidaat. Kui 600 miljonit ei aita, siis ütleksin, et see raha on täiesti lumme investeeritud. Pärast selliseid investeeringuid aastast aastasse ja nulltulemust, MA VÄGA PALUN, ärge nimetage seda asja põlluMAJANDUSEKS!!!!

Mul on küsimusi ka: kas on vahet, kes on põllumajanduse osaühingu osanikud? Kui osaniku on Soome kodanikest eraisikud, aga OÜ tegutseb näiteks Kernus? Kas see on vastuvõetav meie põllumajanduse eestvõitlejatele? Mina vahet ei näe. Probleem on aga selles, et need vaesed soomlased ei saagi siin OÜ-d pidada, sest meie piinatud maainimesed ei tee tööd (raiu või neljaks, aga tööd ei tee)!

Maainimene sellisena, nagu austet kandidaat teda täna siin käsitleb, juba tööd ei karda — ta võib lausa töö kõrval magada, kui tarvis. Töö on nende sõber, seda nad ei puutu, aga viin, vot see on vaenlane ja seda nad hävitavad ennastunustavalt!!! Kuldne tõdemus, et Sarvik lõikab hästi ja küsige poodnike käest, millistel kellaegadel ostetakse enim sarvikut? Ikka hommikupoolikuti, mitte peale tööaga, nagu teiste õlledega.

Veel üks küsimus: millal tootis põllumajandus ise viimati sellist väärtust, mida jagus ka teistele ümber jagada? Ärge pakkuge nõukogude aega, selle nõukogude põllumajanduse pärast see NL kooleski. 20.-date lõpp/30.-date algus? Võhma eksporttapamaja, peekon, või, munad? Ja siiski olid ka tol ajal ekspordisoodustused.

Siit järgnev küsimus, kust tulevad need ressursid kõikideks toetusteks, subsiidiumideks, soodustusteks? Kelle arvelt? Ehkki see on banaalseim küsimus, ei saa ma seda küsimata jätta. Spordi või kultuuri, kunsti, riigikaitse, tervishoiu, teaduse, sotsiaalhoolekande (viimane pole õnneks veel eriti utopistlikuks “Päikeselinnaks” läinud) või millegi muu arvelt? Mille arvelt siis? Võtame “rikkuritelt” raha ära? Siis peab ju suurema osa äravõetavast rahast andma maksupolitseile, et see ikka rikkuritelt midagi kätte saaks… Millised on veel variandid?

Ühes olen presidendikandidaadiga 100% päri — maamajandus ja riigikaitse võiks olla finantseeritud võrdselt. Iseasi, kas tänases riigikaitse mahus. Täna on üha enam populaarsust võitmas teenuste outsource’imine. Teen ketserliku ettepaneku outsurce’ida eesti riigile nii põllumajandus kui ka riigikaitse, sest kvaliteetselt ise teostama pole me neid justnagu võimelised. Mõlemad on ju täna teenused, mis ainult kulutavad ressurssi. Siis jääks rohkem vahendeid oma konkutentsivõime tõstmiseks globaalsel tasandil — haridus, teadus, kvaliteetne oskustöö (parimad keevitajad näiteks, või laevaehitajad), paindlikkus, erudeeritus.

Las põldu peavad need inimesed, kes geograafiliselt asuvad selleks sobivatel laiuskraadidel. Ei ole mõtet üritada siin datleid kasvatada, nad lihtsalt ei kasva lumes. Ja nisu ja riis ja muu…

Väidan: põllumajandus sellisena, nagu presidendikandidaat seda ihaleb (igale mehele talu) on meil täna eluviis, mitte majandusharu. Majandusele (mitte sotsiaalhoolekandele) omast mekki annavad tänasele põllupidamisele need sugugi mitte vähesed suurtalunikud ja OÜ-de omanikud, keda nende töötajad “kapitalistideks” ja “mõisnikeks” peavad ja mitte eriti ei austa (sest nõutaks ju tööd, aga see ju teadupärast me sõber…).

Sügav kummardu nende ees, elementaarsete majanduse toimimisprotsesside mõistmise eest.