Viimasesse nädalasse jääb koguni kaks juhtumit-õnnetust, mis võiks iga merehuvilise mõtted elu hapruse üle mõtisklema panna.

Palju kajastust on leidnud Abruka regati juhtum möödunud laupäevast, kus õnnetuses hukkus täies elujõus mees. Õnnetuse asjaolude uurimisel sai kiirelt selgeks, et vette kukkunud mees ei kandnud päästevesti. Tahtmata kellelegi liiga teha, võime siiski oletada, et päästevest oleks inimelu säästnud.

Vaid mõned päevad hiljem juhtus merel taaskord õnnetus, kus Virtsu ja Kuivastu vahelisel merealal läks ümber paat viie mehega pardal. Kõik mehed kandsid päästevesti ning nad päästeti.

Kaks juhtumit, mis mõneti erinevad, kuid samas ka vägagi sarnased. Ja endiselt tuuakse meresõitjate poolt päästevarususe mittekasutamise kohta põhjenduseks – päästevesti kandmine ei ole nõutud ning see on ebamugav. Kuid kas ainult trahvihirm sunnib inimest oma enda elu säästma või me suudame kujundada oma mõtlemist selliseks, et ainult meie ise saame panustada ning hoolida iseendast ja oma lähedastest?

Päästevest on merepääste olulisim abivahend – ilma selleta ei tohi ükski väikelaev teekonda alustada. Mõistlik on see selga panna juba enne merele suundumist, mitte hakata paanikas seda taga otsima, kui õnnetus on juba juhtunud. Päästevestist on abi vaid siis, kui see on kinnitatud nõuetekohaselt. Pole ju ka rattakiivrist või turvavööst kasu, kui need pole kinnitatud-kinni rihmatud.

Teeme ise kõik selleks, et meie töö või hobi, puhkus või argitoimetus veekogul oleks turvaline!