Mäletan kui esimeses klassis (1989) käis tädi Soomes ja tõi Daimi kommi ja pliiatsiteritaja. Kommipaberit hoidsin ikka kaua-kaua alles! Pliiatsiteritaja oli selline nagu naise huuled ja hambad ning kui pliiatsit teritasid, siis puusodi tuli suust välja. Pool klassi seisis järjekorras, et saaks ka selle teritajaga oma pliiatsit teritada. Ja ühel klassiõel olid krõpsuga tossud ning viltpliiatsid! Oi kuidas kadestasin!
Ei mäleta, et oleks olnud nälga või kehva toitu. Võib-olla oli asi ka selles, et kodus olid kanad, lambad ja muud toredad loomad. Kuigi linnas vanaemaga sai ikka tõsised vorsti ja kala järjekorrad maha seistud. Tallinna poodi (Narva mnt.) mäletan, sealt sai vorsti ja kalapood oli Kaubamaja kandis (viimati oli seal kasiino?).
Postimaja juures oli mingi putka, kus olid puuviljad ja muud maitsvad asjad. Mäletan, kuidas kogusin raha, et osta üks kiivi ning pärast pettuda, kui vastik koor sel oli ja kodu õunad-kirsid tundusid kordi paremad.
Ja kirsse sai taskuraha jaoks tee ääres müüdud. Ostjaid jagus küll, kuid paljud kirsid läksid ikka oma kõhtu. Pärast olin mitu päeva kõhuhädade tõttu siruli.
Ka oli meil kodus kommivorm. Sulatasime ise suhkru ja valasime vormi. Küll olid head magusad, pikapeale ajasid jälle kõhu tuksi ja veel veel ema kuri nägu, sest moosid-mahlad vajasid kallist suhkrut palju enam. Näiteks Mehukattist pole ma kunagi hoolinud, ju olin ema mahladega ära poputatud.
Olime ühed õnnelikud, kes said Soomest abipakke. Seal oli toiduõli ja kuivaineid, kuigi meil kasutati praadimiseks ikka margariini või rasva. Mind aga huvitasid alati riidepakid enam.
