Petta saanud tarbijad on kaitseta

Eestisse saabub müügile hulgaliselt kaupu, mille kvaliteet ostjaid ei rahulda. Järjest on suurenenud pöördumised Tarbijakaitse Ühingu poole, kuid uue, juulis jõustunud võlaõigusseadusega muutusid garantiiajad ja inimese õigused end firmade ees kaitsta veelgi segasemaks, leiavad Tarbijakaiste Ühingu liikmed.

Samuti on kohtu kaudu õiguse nõudmine liiga kallis ja tülikas ning koormab meie kohtuid.

Üle kolme tuhande inimese on pöördunud selle aasta jooksul Tarbijakaitse Ühingu poole palvega aidata kaitsta neid tüssanud kaupmeeste eest. Uus võlaõigusseadus, mille järgi abi peaks saama, on ääretult keeruline, sisaldab üle tuhande paragrahvi ja käib üle jõu ka asjatundjatel, leiab kolmandat sektorit esindav Tarbijakaitse ühingu juhatuse liige Aado Luik.

“Põhiline probleem on selles, et toodete kvaliteet on kehv ja inimesed pöörduvad meie poole. Meie peame arvestama esimesest juulist kehtiva võlaõigusseadusega, kus on muudetud garantiiaegade süsteemi. Kui enne sai kohe raha tagasi küsida, siis nüüd on õigus nõuda vaid parandamist või asendamist, kusjuures juristid tõlgendavad uut seadust nii, et inimene peab ise hakkama jooksma ja püüdma asju parandada,” leiab Aado Luik.

Ühelt poolt oleks tarbija õigused nagu suurenenud, sest nüüd on garantiiaeg mitte kuus kuud vaid koguni kaks aastat, kuid Aado Luige sõnul ei toimi see tegelikkuses. “Samal ajal öeldakse, et ostja peab ise hakkama põhjendama ja kohtusse kaebama, kui kuus kuud möödas on, tegelikult seda kahe aastast garantiid ei eksisteeri.”

Eriti vajalik on tema sõnul viia seaduses alla maksumuse tase, mille pealt saab pretensioone esitada, see on meil ülikõrge, 60 eurot, need näitajad on heaoluriikideski palju madalamad, näiteks Põhjamaades.

Ostja aitamiseks tuleks luua tarbijakaebuste komisjonid, mis eelneksid kohtule, sest inimesed pole nii rikkad, et kohtuteed käia. Komisjon peaks olema ka kindlate õigustega, mitte ainult soovituslik, leiab Aado Luige.

“Need oleksid kohtueelsed organid, et mitte koormata kohtuid.Veel oleks vaja muuta ja täpsustada võlaõigusseaduses umbes 34 pügalat, Praegu on seadus liiga abstraktne, oleks vaja ka alamakte ja instruktsioone”.

Riigi Tarbijakaitse õigusnõunik Urmas Ehasoo leiab, et võlaõigusseadus on igati omal kohal, kaitseb tarbijat ja vajab lihtsalt süvenemist.

“Võlaõigusseadusel ei ole ega tule mingeid allakte. ON selge, et õigusakte õigusaktidega lahti ei seletata. Seadus on tõesti keeruline pähkel ja pole kerge lektüür ega peagi seda olema.”

Praegu on ostja tüssamine Eestis üsna lihtne. Selleks, et õigusriiki jõuda, tuleks ka tarbijasse hakata austusega suhtuma.