Peeter Võsu: Kes vastutab ESM lepingu tagajärgede eest?

 (48)

Peeter Võsu: Kes vastutab ESM lepingu tagajärgede eest?
Postimees/Scanpix

Oleks õiglane, kui ESM-i lepingu poolt hääletamine tähendaks musta stsenaariumi puhul vastutust tagajärgede eest. Näiteks, kohustuks iga poolthääletanu ebaõnnestumise korral mingi protsent oma sissetulekutest trahvi maksma.

Ettearvatavalt jättis Riigikohus Õiguskantsleri vaidlustatud ESM-i lepingu jõusse. Mõne nädala jooksul ratifitseeritakse see tõenäoliselt ka Riigikogu. Edasi jääb vaid loota, et Euroopa suudab finantskriisist välja tulla.
 
Milliseks kujuneb stsenaarium, kui ei suuda? Seda teemat ei ole veel käsitletud. Kui küsiti rahandusministritelt, milline on plaan "B", kui ESM osapoolte toetust ei saa, kõlas vastuseks, et plaani "B" ei ole. Nüüd tuleks taas küsida, et kui ESM jõustub, aga see probleemidele lahendusi ei too, milline on plaan "B" siis? Tundub, et seda ei ole.
 
Veel paar aastat tagasi räägiti Kreeka kui kõige raskemas olukorras oleva eurotsooni riigi kriisist päästmise vajadusest. Tõenäoliselt oli juba siis inimesi, kes mõistsid, et Kreeka oli vaid „jäämäe veepealne tipp“. Arvutati päästeoperatsiooni hinda ja päästvate riikide võimalikke kohustusi, mis tundusid Eesti jaoks astronoomiliste summadena.

Aidata tuleb suurimaid

Tänaseks on selge, et Kreeka päästmine on eurotsooni riikide jaoks kõige väiksem mure. Kui selgus, et Hispaania vajab oma pankade päästmiseks otsekohest abi , ei julgenud keegi isegi selleks vajaminevat summat nimetada. Euroopa Liit langetas toetava otsuse enne, kui summa teatavaks tehti. Nüüdseks teame, et abi vajavad ka Itaalia ja Portugal.
 
Selgusetu on ka, millal vajab abi Prantsusmaa. Samuti tundub, et summad, mida Lõuna-Euroopa abistamiseks tarvis läheb, pole avalikud. Kreeka näite põhjal võib oletada, et kui täna räägitakse teatud summast, siis aasta hiljem on see juba vähemalt kahekordne.
 
Õnneks on ESM-i autorid vajaduste kasvu ette näinud ja selle lepingusse sisse kirjutanud. Isegi selle edaspidine menetlemine on mugavaks tehtud: puudub vajadus asja igasugustes demokraatlikes institutsioonides uuesti arutada ja otsustada, piisab vaid ESM-i juhatajate nõukogu otsusest. Riikidele jääb üksnes kohustus raha vajaduse korral seitsme päeva jooksul välja käia.
 
Pärast Riigikogu heakskiitu püsime olukorras, kus oleme seotud rahvusvahelise lepinguga, mis kohustab meid maksma muinasjutulisi summasid meist kordades rikkamate riikide päästmiseks. Rahvusvahelist lepingut ei saa tühistada ka järgmised valitsused.

Loe veel

Õigus hääletada tähendab ka vastutust
 
Üldiselt aktsepteeritud tõde on see, et õigused ja kohustused käivad käsikäes. Otsustusõigusega koos käib ka vastutus tulemuste ja tagajärgede eest. Kas ja kuidas on vastutus jagatud otsustajate vahel sellistes küsimustes?
 
Äriühingutes on asjad selgemad. Edu korral jagatakse dividende, ebaedu korral peavad omanikud ettevõttele peale maksma, halvimal juhul lõpetama pankrotiga.
 
Kas oma rahvale ülemäära suure rahalise kohustuse võtmise eest keegi vastutab? Moraalne vastutus on oluliseks aspektiks. Õiguskantsler on tänaseks oma moraalsest vastutusest vaba, kuna ta on oma pädevuse piirides hoiatanud selle lepingu ohtude eest. Kindlasti on osa Riigikogu liikmetest lepingu vastu, millega on nad samuti end vastutusevõtmisest vabastanud. Lepingu poolt hääletajad peavad aga arvestama, et kui asjad halvima pöörde võtavad, ei ole neil lootust edaspidi Riigikogusse valitud saada – neil lasub vastutus lepingu tagajärgede eest.
 
Moraalne vastutus on hea, kuid mitte igal juhul piisav. Seda eriti siis, kui arvestada, et osa otsustajatest võib olla ei omagi moraali.

Riigimehelikkuseta Eesti
 
Otsus riigile ülisuur rahaline kohustus võtta, võib musta stsenaariumi korral mõjutada laastavalt kogu ühiskonda. Juba 2008. aastal läbielatud finantskriis tingis 2% käibemaksu tõusu, töötuse kasvu ligi 20%-le ja enamiku inimeste reaalsete sissetulekute languse. Kui järgmine finantskriis tuleb sügavam ja lisaks tuleb meil maksta suuri summasid teiste riikide päästmiseks, millisteks võivad siis kujuneda tagajärjed meie majandusele?
 
Oleks õiglane, kui sellise lepingu poolthääl tähendaks ka reaalset vastutust tagajärgede eest. Näiteks, kohustuks iga poolthääletanu ebaõnnestumise korral mingi protsent oma sissetulekutest trahvi maksma. Kahjuks reaalses elus seda ei juhtu.
 
Vastutustundlikkust otsuste langetamisel nimetatakse riigimehelikkuseks. Tundub, et sellesse kategooriasse kuuluvaid otsustajaid ei ole Eestis palju. Olen kadedusega jälginud samu debatte Soomes, kus enamasti arutatakse asju oma riigi huvide seisukohtadest ja ei kiideta rutakalt Euroopa direktiive heaks. Oma seisukohtade eest seismine ei muuda neid Euroopa Liidu vaenulikeks, vaid partneriteks, kelle seisukohtadega peavad ka teised arvestama. Ootan et ka Eesti seisukohad leiaks Euroopa Liidus respekteerimist ja arvestamist.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare