Hõimuvendade soomlaste jaoks on nende iseseisvuspäev seevastu otse loomulikult suur ja tähtis püha. Koolides peetakse aktuseid, maa ehitakse siniristilippudega, kõikjal süüdatakse küünlad, antakse kontserte ja lihtsalt kõnekoosolekuid. Vastuvõttudel ja kodudes lastakse viinapits käes vabariigil muudkui elada.

Esimese ehmatusena tundus soomlaste harras isamaa-armastus kõik kuidagi võlts või poseeritud. Soomlaste kõlavad sõnad sarnanesid kahtlaselt tühja tünni kõminale. Soomlasele vesti vahele pugedes selgus, et soomlane usub tõsimeeli Soome olevat just soomlasele elamiseks parim paik maailmas. Sünnimaa on neile nii armas, et tugev neli viiendikku või isegi veelgi enam põhjanaabritest on valmis iga hetk relva võtma, ning võimalikul iseseisvuse ohustajal naha tuliseks kütma.

See ei tule vaid kirjanik Aleksis Kivi kirjeldatud seitsme venna rahvuslikust sisust ega ole kantud vaid Talvesõja võidu vaimust. Soomlased on kasvatanud end riiki armastama ning vastupidi riiki neid endid hoidma. Demokraatia on ju nii lihtne!

Eestlased tunduvad olevat imelikud inimesed. Ei julge nad ise heast asjast rõõmu tunda, aga ka lippu heiskavale naabrile vaatavad viltu. Igaks juhuks, äkki muidu naaber peab pugejaks. Vabadussõja legendaarne väejuht kindral Johan Laidoner soovitas oma riiki suhtuda nii, nagu oleks riik igavene. Muidu polevat mõtet riiki tehagi. Kodanikud peavad riigi sisse uskuma.

Kui kodanikud julgevad ise oma otsustustes vaba olla, siis kasvab nende kodanike riik ka demokraatlikuks ja vabaks riigiks. Demokraatlik riik lubab kodanikel omakorda veelgi vabamaks saada ja nii see iseseisvus kosub. Küllap julgevad kodanikud siis ka üha rohkem patrioodid olla ja võltsid omariiklust eitavad poosid ja muu säärane pentsik valehäbi kaob tahaplaanile. Oma riigi patrioot olemine ei saa ju olla ometigi häbiasi.

Need kes peavad näiteks kaitseväeteenistust liiga koormavaks või nõmedaks, võiksid tõsiselt mõtiskelda selle üle, kas nad ikka on tasuta hariduse ära teeninud. Nahahoidja mõttemaailmaga ega orjameelega ei ole demokraatlikus ühiskonnas suurt midagi peale hakata. Enamik Eesti vabariigis keskhariduse saanuid ei esita endale enam sääraseid nihilistlikke küsimusi nagu need kes astusid ellu naljakal üleminekuajal. Kadedusega tuleb tunnistada, et tänastel noortel on aated ja nad on vabad. Nii nagu neil Vabadussõja-aegsetel koolipoistel, kelle nimed jäid marmortahvlile.

Aga ikkagi, ma keeldun uskumast, et eestlased on üldiselt nihilistid või kasuahne nahahoidjate jõuk. Väikese tähega isamaalisuse enesele ja teistele tunnistamine nõuab lihtsalt veidi julgust. Kui te olete endale seda tunnistanud, siis pange tähele — iseseisvuspäev täitub teie jaoks sujuvalt sündmustega ja muutub tele oluliseks. Ükskõik kus te siis ka parasjagu ei viibiks.

Elagu Eesti Vabariik!