Teinekord jälle tundub mulle, et olen eestlane mis eestlane. Õieti suuremal osal ajast. Miks see teema minu arvates tähtis on? Selle pärast, et kui me ei teadvusta endale oma rahvuslikku pärandit, siis mõjutab ta meid kõigi oma plusside ja varjukülgedega rohkem. Ning just varjukülgede kaudu võib ta meie elu halvendada, ilma et me seda mõju üldse mõistaksime.

Milline siis on see päris õige eestlane? See mitteameerikalik, mittevenelik, mittebotswanalik? Kas tal on ilmas hea elada? Kas ta on rõõmus ja õnnelik? On ta sisimas endaga rahul?

Alles sel suvel lugesin läbi „Rehepapi“. Raamat ilmus teadupärast kaheksa aastat tagasi. Lugeda oli mõnus. Naerda sain juba teisel leheküljel, kui sulane Jaak seebisöömise järelmõjude käes vaevles. Naerda sain ka hiljem, kuid iga peatükiga läks asi tõsisemaks. Üha selgemalt hakkasid välja joonistuma eestlaste jooned.

Olen lugenud, et reisidel tunneb eestlase liivarannal ära tihti just „Rehepapi“ kaane järgi. Paljud kingivad seda teost andunult sõpradele. Kas selle pärast, et nad tahavad, et ka sõbrad saaksid osa eestlase eneseiroonilisest koondportreest? Või selle pärast, et nad samastavad end rehepapp Sandriga, kes oli raamatu vaat et ainuke mõistlik tegelane? Aga, pagan võtku, me kõik ei saa ju ometi nutikad rehepapid olla.

Missugused me siis päriselt oleme?

Kui raamatu ülejäänud tegelased meie rahvusliku identiteedi välimäärajaks võtta, siis oleme valelikud, alandlikud, vimma täis, ahned, ihned, üleloomulikesse jõududesse uskuvad ning vanapaganat täie mõnuga „tillitavad“ vargad. Rehepapp seevastu oli nutikas, ontlik, kaval ning jalad-maas-mees, kes inimesi aitas, katku ära pettis ja raskel ajal lippu kõrgel hoidis.

Aga ikkagi: kas oskame tõesti nii hästi enda üle naerda — või on hoopis meie enesetaju nii paigast ära, et kõik peavad end tõsimeeli rehepappideks? Või Kalevipoegadeks, kuninganna Marydeks ning Knight Riderideks.

Läksin suvel naisega selle üle vaidlema. Mina väitsin, et ei näe eestlasi sellisena, nagu Kivirähk kirjeldab. Naine vastu, et Kivirähul on jumala õigus, just sellised olemegi, ringi vaadates on näha, et just sellised me paraku olemegi. Või siis vähemalt oleme sellised olnud ning peaksime üsna teadvel olema, et taolised jooned meid alateadlikult mõjutada võivad.

Aga tõsisemalt — millised me siis oleme? Nagu mulle tavaliselt ameerikalikkust ette heites ei vaevuta selgitama, mida see „ameerikalik“ õige tähendab, ei selgita keegi ammugi, mida tähendab „eestilik“. Milline on õige, sinimustvalge eesti inimene?

Olen viimasel ajal selle üle palju mõelnud ning sõpradega nõu pidanud. Kui eestilikkust ilma aasimata kirjeldada, siis nõnda: tagasihoidlik ja ettevaatlik;
kinnisevõitu ja visa;
skeptiline ja kaval;
pessimistlik ja töökas;
iseenda peale lootev ja vaikne;
eneseirooniline ja külalislahke;
sihikindel ja masendusele kalduv;
virisev ja teiste virisemist mitte salliv;
ülemvõimu kummardav ja samas taskus kätt rusikas hoidev.
Muide, kaks viimast paari tõi välja Jüri Jaanson — paljude jaoks eestluse mitmete parimate omaduste võrdkuju. Ja loomulikult pole see loetelu lõplik.

Etniline pärand mõjutab meid vältimatult

Kui mälu ei peta, siis oli Carl Gustav Jung see, kes kinkis meile termini „kollektiivne alateadvus“. Kui seda praeguses kontekstis veidi omavoliliselt mõtestada, siis mõjutab meie tänast olekut nii see, kus me elame ja kes meie esiisad olid, ning see, mis kõik nendega sajandite vältel enne meid juhtunud on. Kõik see mõjutab meid märkamatult ning ka siis, kui me seda otse ei soovi.

Õnneks saame seda mõju veidi filtreerida, kuid ainult siis, kui seda teadvustame. Vastasel juhul oleme nagu etnorobotid, kes ei saa aru, miks teatud sündmused, tunded ja mustrid ikka ning jälle korduvad ning kust nad pärit on. Ilma minevikku ja oma etnilist pärandit teadvustamata mõjutab see sama võimsalt ka meie lapsi ja noori aastakümneid hiljem, ükskõik kuidas nad siis ennast ka ei defineeri.

Usun, et kasulik on teha järgmist. Esiteks: tunda ning tunnetada järjest täpsemalt oma isiklikku identiteeti, väärtusi ning põhimõtteid. Teiseks: teada ja tunda, milline osa rahvuslikust identiteedist meil paremini elada aitab ning mis osa sellest meid omakorda masendab, seest sööb ja hävitab.

Kolmandaks: vaadata, kas teistest kultuuridest sobiks midagi laenata või omaks võtta. Ja neljandaks: panna kõik need kolm eelnevat asja kokku ning teadlikult kujundada arusaama päris oma identiteedist, mis on küll sisult rahvuslik ja vormilt rahvusvaheline, aga hingelt täiesti isiklik ja ainult enda oma.

Kujundagem ise teadlikult oma identiteeti

Usun, et on kasulik teadvustada endale meie rahvuslikke külgi, mis elu raskeks teevad — liigne skeptilisus, kadedus, raskemeelsus jne. Ainult teadvustamise kaudu on võimalik nende negatiivset mõju vähendada. Usun, et on mõtet olla sõna parimas mõttes kõige eestlaslikum eestlane, kes olla suudad.

Ah jaa, mispärast nad mind siis ameerikalikuks narrivad? Võib-olla selle pärast, et ma vaatan inimestele silma ja olen tihti varjamatult lõbus. Või selle pärast, et olen tihti ebaharilikult avatud. Võib-olla selle pärast, et võtan vahest võõrastega jutuotsa üles ning et ’sina’ tuleb kergemini kui ’teie’. Võib-olla selle pärast, et julgen rääkida lihtsatest, kuid tähtsatest asjadest.

Aga mis annab mulle õiguse pidada end eestlaseks mis eestlaseks? Mitu asja. Sünnipära, keel ja asjaolu, et ma Eestimaa on ikka see maa, kus mu kodu on. Isikuomadustest näiteks sihikindlus, töökus, visadus ja jonnakus. Ja nii mõndagi veel.