Peep Ilmet: luuletu luule

 (23)
raamatud
Scanpix

Kirjutasin kord „Keele ja Kirjanduse” rubriigis „Eesti elav luulelugu”, mida mina luuletamisest arvan. Aega on läinud, eesti luule on muutudes edasi õilmitsenud, aga mõned küsimused, mis luulet kogu aeg saadavad, kerkivad ikka ja jälle.

Kui küsida, millised on luule piirid, siis kirjutasin toona ja olen ka nüüd kindel, et põhimõtteliselt on need piirid vaid mingil määral kokku lepitud ja muutuvad kogu aeg. Aegade hämarusest kandub luule läbi inimeste tuleviku tundmatusse kaugusesse.

Kuid sama hõlmavad on ka proosakirjandus, muusika, kunst ja sinnapoole püüdleb teadus. Elegantne võrrandilahend pakub mate¬maatikule kindlasti sama suurt rõõmu kui virtuooslik sonett luulesõbrale. Mis rääkida veel nendest teadlastest, kes piiluvad mikro- või makro¬kosmosesse. Need on minu meelest üliväga luulelised teadused. Kui tulla tagasi piiride juurde, siis on selge, et kõik inimmõtte valdkonnad on pidevalt oma piiridest kaugemale püüelnud. Ja nõnda on lood ka eesti luules. Juba Eesti kirjandusliku luule esimene maailmatäht Juhan Liiv pureles riimide ja sonettide kallal.

Kes laulab kõlavais sonettides
raudriideis lõbutseb see lilledes.

Muidugi on rumal nõuda, et igaüks, kes söandab ennast luuletajaks nimetada, peab olema kirjutanud veatu sonetipärja, aga... Me võime luuleliselt öelda, et selle näidendi keel paitas mu kõrvu kui muusika, kuid ka luulel endal peavad olema tunnused, mille järgi me nimetame teda luuleks ja mitte proosaks või muusikaks või näidendiks.

Nagu me muidu ei saa läbi ilma Soome, Rootsi ja Lätita, nii ei saa me kirjanduses läbi ilma Kreekata. Sõnaraamatud seletavad, et proosa on otsene, sidumata, värsistamata kõne või selles kirjutatud kirjandus. Poeesia seevastu on seotud kõne, kirjanduslik kunst värsivormis. Nende määrangute täpsuse üle võib muidugi iriseda, sest proosatekst pole ju sidumata, seda seovad grammatikareeglid, ja paljudest proosatekstidest leiame märksa enam loovust ja kunsti kui paljudest luuletekstidest. Määratluse suund on siiski selge — keelelist eripära on luuletekstis rohkem kui proosas. Rütm, erinevad värsimõõdud ja värsiskeemid, alg-, sise- ja lõppriim, mees- ja naisriim jne. jne. Neid luulekeele eripärasid on ajapikku korjunud nõnda palju, et ühes luuletuses kõiki kasutada on võimatu. Autoril tuleb teha valik, midagi peab ta ikka valima, kui tahab oma teksti luuletuseks nimetada. Kui proosateksti liitlaused paigutada lihtlausetena või veelgi hakitumalt üksteise alla, kas see muudab proosa paugupealt luuleks? Mina ei usu. Kui aga sama teksti esitab autor või keegi teine väga veenvalt luule pähe, võin hetkeks isegi uskuma jääda. Toon kaks juhuslikult ettesattunud näidet.

Esimene on Heljo Männi lühilugu lasteraamatust „Iidvana igavik”.

KUUPANNKOOGID

Igavik praeb köögis kuupannkooke
üks suur pannitäis saab valmis
teine suur pannitäis saab valmis
kolmas suur pannitäis saab valmis
neljas suur pannitäis
viies suur pannitäis
kuues suur pannitäis
seitsmes suur pannitäis

tohoh hullu
hüüab Igavik lastele
ikka ei saa veel kõhud täis

aga mul on lõputu isu
vastab lapselaps Lõpmatus
ja kugistab uue pannitäie alla

õues on pimepilkane öö.

Algselt proosatekstina toodud teoses on luulekeele eripärasid kui palju. Luule mis luule.
Teine näide on Aapo Ilvese „Nädala luuletus” ajalehes „Eesti Ekspress”.

Ma näen kunstnik Lemmingut seismas Jõhvi kontserdimaja trepil. Auväärt kultuuritegelase ainsaks ihukatteks on niudeid varjav lõuendiriba. Elunäinud silmad vaatavad möödujaid. Taamal seisavad tumedates ülikondades mehed, juhtmejupikesed kõrvas. Neil on ebamugav. Vaikides sirutab kunstnik Lemming vastuvõtule minejate suunas päevinäinud kaabut, aga keegi ei julge selle poole vaadatagi. Viimaks astub söakas peaminister häbi tundmata ja sirge seljaga kunstnik Lemmingu ette, sirutab käe — ja paneb kaabu endale pähe.

Tekst on lehes esitatud luulena, kuid ma ei näe ühtegi luulekeele eripära, sest vaimukas puänt pole vaid luulekeele eritunnus. Proosa mis proosa.

Loe veel

Selliseid näitepaare võiks eesti kirjandusest tuua musttuhat, kusjuures nende juhtumite hulk, kus selget proosat esitatakse luule pähe, on minu suureks kurvastuseks viimastel aegadel plahvatuslikult kasvanud. Kui luule nime all esitatakse kogude kaupa hakitud proosatekste, sarnaneb see kurjakuulutavalt kinnisvaramulliga, mis meie silme all räbalateks lendas. Kardan, et nii nagu majaostjad ei anna andeks majade pähe ostetud soolase hinnaga pappkarpe, ei anna lugejad andeks ka luule pähe esitatud proosatekste. Ma ei kujuta küll täpselt ette, milline näeks välja lõhkenud luulemull, aga kui see juhtub, kannatab selle tõttu kindlasti luule kui kirjandusliku kunsti maine ja tõsiseltvõetavus.

Kinnisvaramulli lõhkemist ei suutnud ära hoida ei meeletu reklaam ega sooduspakkumised, seepärast suhtun ma ettevaatusega ka luule hulgipakkumisse. Tänapäeva ahvatlevad tehnilised võimalused tulevad luulele kindlasti kasuks, aga üksnes sel juhul, kui kõige aluseks on vaieldamatult mõjus luuletekst.

Kui luuletuse tekst on mõjus, kui see on köitev, kui selles on võlused, siis võib selle esitaja kas või sea seljas lavale või TV-stuudiosse ratsutada, luule sellest ei kannata.

Kui aga tekst on nadi, siis võib seda küll hiilgavalt esitada, kuid esituselamuse hääbudes saab vaatajast-kuulajast lugeja, kes tekstiga silmitsi seistes satub muinasjuttu alasti kuningast. See kahjustab luulet üldisemalt.

Kirjanduslikus luules on kõige tähtsam ikkagi tekst, ja kui see on lummav, siis on täiesti kõrvalise tähtsusega, kas poetessil on kelmikas lokike laubal või poeedil rõngas ninas.
Luule esitamismoodused, mis seostuvad tihedalt teatri ja muusikaga, on omaette suur teema.
Muidugi on alati olnud ja tuleb alati ette värsitreialeid ja riimiseppi, värsivardaveeretajaid ja riimikulbiliigutajaid, mõni on reporter värsi¬kaa¬meraga, kes kirjutab nagu kõrbes ratsutav džigitt. Kaamelit näeb — kaamelist laulab, saksauuli näeb — saksauulist laulab. Kõik nad on ju omamoodi kenad ja mahuvad lahedasti LUULE IMELISSE AEDA, kuid luule piiride avardamisega nad ei tegele. Võiks arvata, et luule piire avardavad tänapäeva uudsete tehniliste oskuste varal üles kasvanud luuletajad. Paraku näitab tänane seis, et kuigi nende luuletajate aju seisab otseühenduses arvutiekraani ja printeriga, või siis just seetõttu, on vaesunud luule sõnavara, väljendusviis pole muutunud mitte vabamaks, vaid kiirustavalt lohakaks, ja uudse nähtusena transleerib nende aju just seda, mida sama arvuti kaudu sinna on sisestatud. 

Teisalt näib, nagu oleks mõnel luuletajal tekkinud meie hiljutisest suurest vabanemisest avarusjoove, ja et see joove jätkuks, peab ka luules vabanema kõigest, mis tundub kuidagi ahistav. Üle parda visatakse luule enda reeglid ja koos nendega ka ainulaadsed vabadused, mis on luulel võrreldes proosaga.

Ülimaks sihiks näib olevat luuletu luule.
Õnneks pole selline siht üldse saavutatav, nagu pole saavutatav helitu muusika.

Tekst pärineb Loomingu maikuu numbrist.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare