Iseäranis siis, kui ettevõtmine täitsa mõttetu oli. (Nagu üks plikaohtu Magadani vang rääkis, et kui nad just maardlas ei töötanud, pidid nad metsa vahel kogu aeg heina niitma, kuigi kunagi polnud kusagil näha, et keegi seda heina oleks kaarutanud või kuhja sättinud.)

Kõnesoleva kartulivõtu kohta ütles ERSO toonane peadirigent Neeme Järvi, et tema ei saa aru, miks ta peaks Eesti parimad pillimehed sinna vette uputama. Aasta hiljem jalutas vabahärra Järvi mööda Tallinna, käes setka, elus karpkala selle silmast välja piilumas. Peremees viskas kalale osutades nalja, et kahte asja – rikkust ja lollust – ei anna siin ilmas kunagi varjata. Ütles ja läks, jaanuaris 1980.

Ühte, kolmandat asja oleme küll kõvasti püüdnud maha salata. Kompartei kui juhtiv jõud kadus N Liidu konstitutsioonist ära enne kui riik maailmakaardilt. Käsi südamele, sellest punasest piletist, erilisest seisusest teiste lihtsurelike seas, oli paljudel raskem lahkuda, kui vana pass ja kodakondsus ära vahetada. Sest parteilisus oli truualamlikkuse kvintessents, vaimuannetest sageli täiesti vaba.

Inimene läheb ikka kergema vastupanu teed ja Eesti ongi selles endises (võimu)lummuses tagasi. Öeldud on, et ega inimesed lähe eriti palju targemaks, mõtlevad välja uusi sõnu, millega vanu veendumusi väljendada. Vana kartulivõttu kutsutakse nüüd kärpimiseks. Ja kes aru ei saa, et asi on õige, võrdne ja solidaarne, lugegu maailmakuulsa dirigendi rahanumbreid. Lendab äriklassis ja elab lukshotellis. Äri ja hotell on meil jätkuvalt sõimusõnad. Nagu aastal 1992 või 1993, kui kaitseminister oli Hain Rebas ja lehed kirjutasid, et see Göteborgi mees elab Tallinnas võõrastemajas ja keegi oli näinud, et ta pani hommikul saia peale lõhekala.

Orkester, millega Neeme Järvi üheksa aastat pärast lahkumist (1989) jälle koju tuli, oli ka Göteborgist. Kontserdisaal oli pilgeni rahvast täis, kõigil lootus hinges, sest me polnud siis ju veel vabadki. Ja keegi kirjutas pärast, et just see kontsert oli „tõeline Eesti avanemine”. Hommikusel pressikonverentsil vanas raadiomajas, ERSO omaaegses kodus, vaatas Järvi kummalisel pilgul saalisolnuid. Just nagu oleks uskunud, et ka siiajäänud olid muutunud.

Mõnda asja võid tõesti mõista täiesti ootamatult. Ühe väikese postimaja juhataja käib iga päev hulk kilomeetreid rattaga tööl. Aga ükskord lendas ta üle juhtraua libedale külavaheteele nii hullusti maha, et nägu lõhki peas. Pilt olnud üsna kole, tänaseks oleks ehk siiski ammu ununenud, kui naabrimees poleks selle peale kostnud: „Kurb lugu, aga nüüd sa vähemalt tead, mis tunne on olla „langenud naine”.”

Nii sõitis ka Eesti kultuuriavalikkus tänavu sügisel auklikul külavaheteel ja ravitseb nüüd haavu. Paranemise tõsiseltvõetavaid märke võiks olla see, et kui suvel tuleb jälle laulupidu, ei tõuse üldjuhtide pulti keegi selle pärast, et tal on parteipilet taskus.