Päeval ja ööl oma looma kõrval

 (39)

Mati Kaal
Foto: Arno Mikkor, Eesti Päevaleht

„Eesti riiki juhitakse, nagu poisikesed juhivad limusiini: rahvas lööb külatänaval käsi kokku ja imestab, et küll ikka sõidavad uhkelt, aga keegi ei tea, kuhu nad sõidavad,“ nendib Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal Õpetajate Lehes. „Mina olen valmis kartulikoori sööma, aga ma tahan, et president ja peaminister sööksid neid minuga koos.“

Mati Kaal: „Nüüd on meil juba peale kasvanud ametnikkond, kes ise ei ole kunagi praktilist tööd teinud: klaviatuuril klõbistajad, kelle ainus oskus ongi formulare täita ja numbreid võrrelda. Tegevuse sisust ei tea nad mitte midagi ja see ka ei huvita neid absoluutselt. Neid võiks vabalt asendada arvuti, mis automaatselt kontrollib, kas kuskil kastis on linnuke või mitte.“

Et loomi toita, haridust ja kultuuri korraldada ega ka oma riiki ülal pidada ei saa projektipõhiselt, seda ametnikule selgeks ei tee.

Voodiga lakkhundi kõrval

Ulukihooldaja töö pole kergete killast, teab Mati Kaal: „Töö käib ka nädalalõppudel, režiim on karm. Kaheksa tundi päevas õues, iga ilmaga. Või siis näiteks troopikamajas: õhuniiskus 100%, ruumi temperatuur 30 °C – lippad korraks kerges riides üle õue ja saad kopsupõletiku veel enne, kui jõuad „ah” ütelda... Ka liigesehädad tekivad ajapikku niikuinii.”
Loomaaed on ka kõrgendatud ohuga asutus, alla 18-aastastega ühtki töölepingut sõlmida ei tohi. Mati Kaal ütleb, et viimase 40 aasta jooksul on neil ära hammustatud 13–14 kätt, neist siiski õnneks vaid kaks töötajate ning suurem jagu purjus külastajate omad.

Oletada võiks, et raske töö ja miinimumile lähedaste palkade juures kaader muudkui voolab. Tegelikult otse vastupidi: vabu töökohti pakkuda ei ole. „Statistiliselt on pilt niisugune, et kes kolm aastat vastu peab, läheb siit, jalad ees,” kinnitab Mati Kaal. „Kolme aastaga selgub, kes armastab loomi ja kes armastab iseenda loomaarmastust.“

Loe veel

Mati Kaal: „Meil on tihti töötulemused paremad kui Läänes. Seal suhtutakse oma ülesannetesse juba formaalsemalt, aetakse lepingus näpuga järge: see on minu rida, see pole; sel tunnil mu tööpäev algab ja tol minutil lõpeb. Meil siin ei vaadata eriti kella ega kalendritki, ikka veel on veres see „nado, Fedja, nado...”. Ja siis juhtubki, et kasvavad üles ja sigivad loomad, keda on väga raske paljundada. Või näiteks oli meil juhus, et üks osakonnajuhataja sõna otseses mõttes elas paar kuud loomaaias, töötas päeval ja ööl ning ka magas sealsamas, lakkhundi kõrval – aga tõi looma välja botulismist, kujutage ette!”

Pühendumus on ammendamatu ressurss

Küsimusele, mis on loomaaiadirektori suurim mure, vastab Mati Kaal hetkegi mõtlemata, et eelarve. „Kui Rein Lang oli abilinnapea, kes muu hulgas kureeris meie tegevust, tõusis ta linna volikogus püsti ja ütles, et Kaal õppigu rehkendama – tal eelarve kogu aeg kasvab. Aga kasv tekkis ja kasvu tekitatakse senini lihtsalt numbreid kirjutades: loomaaia teenitav tulu pannakse eelarvesse aastast aastasse järjest suurem, linn seevastu tõmbab omapoolset rahastust aina vähemaks.

Meile öeldake kogu aeg: „Teil on linna kultuurisüsteemi suurim eelarve!” Aga ongi, loomaaed on kallis pidada. Kõikidele kärbetele vaatamata – eelarve on ikka veel süsteemi suurim. Meil käib aastas üle 300 000 inimese, on liigikaitsetegevus, loodusharidus ja palju muud. Kusjuures kõik läheb ju kallimaks kogu aeg. Novembris oli suhteliselt soe ilm, kolmandiku võrra kulus kütet vähem kui mullu samal ajal. Aga arve kütte eest oli viiendiku jagu suurem eelmise väga külma novembri omast.”

„Metsas saab loom ise enda eest seista, loomaaias peab inimene tagama, et tal oleks olemas eluks tarvilik,” nendib Mati Kaal tõsiasja, et lõvile ei asenda toidupala loeng eelarve pingelisusest. „Üks advokaat ütles mulle sügisel, et tema saab aru küll, miks me kogu aeg eelarvega hädas oleme. Tema oli käinud lastega Hispaanias, seal maksis loomaaed vaat niipalju – siis tuli siia, vaatas: täitsa muidu! Advokaadile võib-olla küll, aga mida peavad tegema ülejäänud miljon Eesti inimest? Loomaaeda võib pidada ka üksnes soomlaste ja rootslaste jaoks, aga siis pole mõtet pidada seda siin.”

Pühendunute hoolel ei ole lõppu ja see on ammendamatu ressurss tegijate ümber sagijatele. Kuni loomaarmastajal endal süda sees tuksub, hoiab ta hinges ka oma kassid, karud ja gasellid, isegi kui talle selle eest üldse mitte midagi ei maksta. Mati Kaal tunnistab, et tunneb end vahel orjapidajana.

Süsteemi üle kavaldades

Mõni aasta tagasi oli Tallinna loomaaed sunnitud likvideerima oma hoolega väljatöötatud ja hästi toiminud tasustamise süsteemi. Põhipalgale tuli juurde, kui tuli, olemus- ja tulemuspalk. Süsteem oli töötegijatele lihtne ja selge, aga ametnikele arusaamatu ja läbipaistmatu, seetõttu nõutigi, et pangu Kaal kõik põhipalga sisse. Kui ei pane, lõikavad lisatasude osa eelarvest maha ja jutul lõpp. Põhipalga eest aga ei saa nõuda lisatööd või kellegi asendamist.

„Kontoris jah, kui keegi jääb haigeks, siis on tema tool laua taga tühi ja paberid ootavad,” möönab Mati Kaal. „Meil peavad loomad olema toidetud ja hoolitsetud iga päev.”
Rumalate otsuste ülekavaldamine nõuab aega ja vaeva, aga valikut pole, ütleb direktor: sa kas teed töö ära või ei teegi midagi. 

„Juba mitu aastat saan pähe: loomaaia heakorrateenistus on liiga suur. Aga meil on 87 hektarit, väljanägemiselt ei jää alla botaanikaaiale... Kõik, mis kokku suruda annab, on juba surutud. Inimesed, kes suvel kasvatavad lilli, roogivad talvel lund. Osakonnas on ka kompostimise keskus. Saime Euroopa raha ja ehitasime. Nüüd teeme ligi 90% oma jäätmetest mullaks, prügimäele viime natuke üle 10% sellest, mis enne. Aga paberiga töötaja loeb ainult pealkirja: „Heakorrateenistus – milleks? Kasutage töötuid!” – Kas ma lasen siis oma inimesed lahti ja võtan nad töötuna kompostima?! – „Jah,” rõõmustab ametnik, „siis ei pea seda kultuurisummast maksma, töötud saavad teise rea pealt...“

Täispikkuses artikleid loe Õpetajate Lehest ja siit.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare