Mõlemaid mehi "karistatakse" sisuliselt samade tegude eest. Meikar avalikustas Postimehes enda ja erakonnakaaslaste patud ning Laaneti süüks olevat samuti just "erakonna ja selle juhi kritiseerimine erakonnaväliselt ja meedias". Erinevust toob kahe mehe juhtumisse vaid tõsiasi, et Laanet ründas otseselt Edgar Savisaart ja tema „despootlikku juhtimisstiili“, ent Meikar eelistab vähemalt sõnades võidelda erakonna ja üldiste poliitiliste ideaalide eest.

Teiseks väitsid Laanet ja Meikar mõlemad, et erakonna seas on nende seisukohtade pooldajaid veelgi. Lõppvõitluses jäid aga kõlama eelkõige väljaheidetute nimed: Laaneti jätkamise poolt ei olnud erakonnas piisavalt sõnavõtjaid ning äsja lõppenud uurimisel Meikari sõnu erakonnaliikmed ei kinnitanud. Tõsi, Keskerakonna puhul tasuks siiski märkida Ain Seppiku avalikku toetust Laanetile.

Veel võib erakondi kõrvutada viimasel ajal puhkenud skandaalide iseloomu ja lahendamise osas. Nii Kristen Michali kui ka Toobali-Tuiksoo juhtumit ilmestab vastuoluline saadikupuutumatuse küsimus. Osaliselt selle tõttu on ummikusse jooksnud mõlemad kaasused. Reformierakond ja Keskerakond käituvad aga mõlemad justkui õigeksmõistetud ja väidavad, et erakondade rahastamine või mõjuvõimuga kauplemine pole probleem, mida tuleks partei sees edasi uurida.

Konsensuslikult käitusid erakonnad ka skandaali vältel tagasiastumise osas – ametisse jäid nii Michal kui ka Toobal.

Neljandaks ühendab mõlemat erakonda üha ülbemaks muutuv poliitretoorika ja demagoogia kasutamine. Ja nii võiks jätkata ja jätkata...

Mis puudutab oravate ja ninasarvikute omavahelist kemplemist, siis sõimab pada ilmselgelt katelt ja vastupidi.