Paavo Pettai: Kolm põhjust, miks Keskerakond kaotas kolm kohta

 (210)
Paavo Pettai: Kolm põhjust, miks Keskerakond kaotas kolm kohta
Paavo PettaiFoto: Andres Putting

Et anda hinnangut 2011. aasta riigikogu valimiste tulemustele, tahaksin minna ajas tagasi ning analüüsida kampaaniatehniliselt ja sõnumitehnoloogiliselt perioodi 2007-2011.

2007. aasta valimised lõppesid olukorras, kus Reformierakond võitis Keskerakonda ühe protsendiga. Selline sisuliselt võrdne seis tekkis peale kahte aastat koalitsioonis- ja võimulolekut. Paljud arvavad tänaseni, et see koosseis oli Eestile kõigi aegade parim. Valitsuses olid kahe suurima erakonna esindajad, kes katsid suurima võimaliku osa ühiskonnast. Koostöö toimis hästi ja kumbki sai mõistlikul määral oma programmi realiseerida.

Valimiste üle noatera võitmine alarmeeris kahtlematult Reformierakonna strateegiaüksust. Analüüs näitas, et sellise koosluse jätkumine võib viia selleni, et Keskerakond jõuab tänu laiemale kandepinnale ühiskonna erinevates osades liidrikohale ning sellisel juhul on olukord „oravate“ kontrolli alt väljunud. Loogiline ja pragmaatiline arvestus näitas, et uues koalitsioonis tuleb koostöö Keskerakonnaga igal juhul välistada. IRL-i ja sotsialistide näol ei olnud uusi partnereid vaja kaugelt otsida. Ent ka uues koalitsioonis oli vaja jõudude vahekord kindlalt paika panna ning võimalus, et keegi selle osapooltest võiks ringi mõelda, oli vaja välistada.

Reformierakonna strateegiaüksus viis läbi suurepärase kombinatsiooniahela, mida isiklikult liigitaksin poliittehnoloogia meistriklassi. Matemaatilises mõistes oli operatsioon “Pronkssõdur” Eesti lähiajaloo parim kampaania eelkõige seetõttu, et mitte keegi pole enne ega pärast suutnud ühe aktsiooniga tõsta ühe partei reitingut sellisel määral.

Kui reitingu tõusu võib pidada tagajärjeks, siis meistriklassiks muudab operatsiooni kolme eesmärgi samaaegne ja kohene täitumine. Esiteks löödi IRL-ilt üle rahvusliku erakonna kuvand, teiseks tembeldati Keskerakond ja Savisaar ürgvaenlaseks ning kolmandaks saadi kinnitus NATO ja “Ameerika telje” pidavusele. Hinnates, milliseid rahvusvahelisi, rahvuslikke ja majanduslikke riske seejuures võeti, saab aimu tegelike panuste suurusest. Planeerimatu kaasproduktina lõi see ka peaaegu pooleteistkümneks aastaks puhvri, millega Reformierakonnal õnnestus vältida ülestunnistust, et majandus kivina langeb. Viimaseks Reformierakond kahtlematult valmis polnud ning Keskerakond saavutas kaks kindlat võitu nii europarlamendi kui ka kohalikel omavalitsuste valimistel.

Inimestega asjaajamises ja praktilises tegevuses pole Reformierakond kunagi tugev olnud, kuid visionäärsuses ja helge tulevikukuvandi loomises on nende strateegiaüksus võimekas. Visioon eurost, kui paremast tulevikuväljavaatest, oli taas hea leid, mis hoidis nende reitingut stabiilsena.

Pärast 2009. aasta kohalike omavalitsuste valimisi oli Reformierakonnal selge, et valimisvõit riigikogu valimistel on äärmiselt küsitav juhul, kui ei suudeta välja tulla millegi tõeliselt mõjuvaga. Et valik langes taas “Vene kaardile”, on loomulik, sest see on töötanud peaaegu laitmatult ning töötab teatud ulatuses ilmselt veel vähemalt kahe põlvkonna vältel. Ründaja riskid on siin minimaalsed, Keskerakonna kaitsepositsioonid aga haprad ja manööverdamisruum väike.

Samas peab mainima, et antud valimistel algatatud “idarahaaktsioon" ei olnud oma ulatuselt ja tasemelt siiski “Pronkssõduriga” võrreldav. Mõju oli suhteliselt lühiajaline ja isegi ETV erakondade esimeeste debatis ei tõstatatud antud teemat mitte kordagi ei ajakirjanike, saatejuhtide ega osalejate poolt. Kui tahta uskuda uuringute tulemusi, siis kolmeprotsendilist mõju see Keskerakonna valijatele siiski avaldas.

Viimase kahe nädala strateegilisteks teemadeks olid aga manipulatsioonid avaliku arvamuse uuringutega ja Keskerakonna ning Savisaare kaotajaks taandamine. Sobiv oleks siinkohal meenutada professor Uno Merestelt kuuldud sõnu: “On olemas vale, suur vale ja statistika”. Peab ütlema, et Keskerakonna kampaaniameeskonnale olid need kampaania raskeimad hetked, sest olles siiski harjunud teatud ulatuses uuringutulemustega arvestama, ei aimanud me koheselt rünnaku suunda. Oma võimekuse tõestamine oli ka eelarve piiratuse tõttu keeruline.

Loe veel

Hinnanguliselt jäi Keskerakonna seekordne eelarve umbes kolm korda väiksemaks kui Reformierakonnal ja IRL-il ning umbes kaks korda väiksemaks kui SDE-l. Nendes tingimustes võib 26-kohalist tulemust pidada väga heaks, sest ühe saadikukoha hind tuleb konkurentsitult kõige odavam Keskerakonnal. Kolme koha kaotus on kahtlematult probleem saadikukandidaatidele isiklikult, kuid erakonna tervikpositsiooni vaadates ei halvenenud see kuigivõrd. Valijate lojaalsus oli Keskerakonnale vähemalt neil valimistel tasuks eelmistel kordadel tehtud investeeringutele. Järgmistel valimistel sellisele võimalusele enam loota ei saa.

Kui võrrelda erakondade esimeeste maine osakaalu partei üldkuvandis, on see Keskerakonnal kahtlematult suurim. Antud valimiskampaania olulisim muutus oli see, et Reformierakond oli selles osas sunnitud teist kohta jagama sotsialistidega. Sven Mikser, olles tegev olnud mitmetes meie valimisköökides, näitas end hea ülevõtja ja positsioonileidjana. See kinnitab, et selge liidri olemasolu toob kasu igale erakonnale.

Liidri diskrediteerimise strateegia on sama vana kui poliitika. Kõik erakonnad kaitsevad seetõttu oma liidrit, nagu malemängus kuningat. Kui kuningas langeb, kipub ka mäng selleks korraks läbi olema. Seega nõudmised, mis tulevad konkurentide ja meedia poolt Savisaarest kui liidrist loobumiseks, on arusaadavad, sest see võiks viia Keskerakonna reitingu vertikaalsesse langusesse.

Hinnanguliselt võivad sellised nõudmised, kui neid toetatakse ka mingi väikese osa erakonna liikmete poolt, mõjutada valija käitumist 1 kuni 1,5 mandaadi ulatuses. Antud juhul tegid selle töö ära need erakonna liikmed, kes valimiskampaania ajal andsid negatiivseid intervjuusid ja kutsusid üles erakonna esimehe tagasiastumisele. Erakonnavälise kampaaniajuhina tunnen alati kahetsust, kui isiklikud ambitsioonid seatakse kõrgemale organisatsiooni omadest ning tulemus seetõttu kannatab.

Nende kolme komponendi arvele võibki suures osas kolme koha kaotuse kirjutada. Kõik vead on aga parandatavad. Tulemus on meeskondlikult hõbemedali vääriline ning individuaalarvestuses sai Edgar Savisaar kulla, kui Eesti kodanike poolt enim toetatud parteijuht. Pole paha, ütleks Mati Alaver.

Kui veel tulemusi lahti harutada, siis Keskerakonna kindel valimisvõit Tallinnas loob väga hea positsiooni kohalikeks omavalitsuste valimiseks 2013. aasta sügisel. Ettevalmistused selleks on juba alanud.

Autor on Keskerakonna valimiskampaania juht.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare