PÄÄSTJATE JÕULUBLOGI: Miks kirik põleb?

„Miks see kirik põleb?“ küsis ühe kolleegi laps minult vaadates seinal rippuvat Navitrolla maali „Jõuluöö unenägu“. „Kas sa oled kunagi kirikus käinud?“ küsisin vastu. Tüdruk noogutas. „Kas sa oled näinud, et kirikutes kasutatakse ka küünlaid?“ Tüdruk noogutas uuesti.

„Aga mis võib küünaldega juhtuda?“ pärisin edasi. „Küünlad võivad midagi põlema panna, kui need jätta põlevate asjade juurde, näiteks kardinad. Kirikus on ka kardinad, ma ühest filmist kuulsin.“ Selgitasin lapsele, et kirikus on kardinal, aga see on inimene ja tavaliselt nii kergesti ei sütti. Laps vaatas mind veidi umbusklikult, kuid jätkas teadjal häälel: „Ja küünlad võivad ümber minna ja siis läheb jälle kõik põlema.“ Noogutasin nõusolevalt.

„Eriti hull on asi siis, kui sa kohe ei märka, et põleb – et oled jätnud küünla üksi põlema ja läinud ise näiteks ära kuhugi. Siis on hull lugu küll, kui tuled tagasi ja hoopis tuletõrjujad on sinu kodu juures ja kõik põleb.“ Ta jäi hetkeks vait. Ka minul tuli pilt põlevast kodust silmade ette.

„Peetri kirikus, kus mina käisin, ei olnud neid selliseid küünlaid – seal olid elektriküünlad. Aga elektriküünlad võivad ka põlema minna, kui juhe on katki või pirn läbi läheb. Kodus ei tohi katkiseid juhtmeid olla, tuleb kutsuda elektrionu ja lasta need ära parandada, muidu läheb maja põlema.“ Lapse teadlikkus avaldas mulle muljet. Ta jätkas.

„Ja lapsed ei tohi tikkudega mängida. Kui põlev tikk kukub vanaema lõngakorvi või isa sussi sisse, siis oi-oi-oi,“ vangutas tüdruk pead. „Nukitsamees tegi voodisse lõkke, aga mitte kuskil toas ei tohi üldse tuld teha.“

„Kuidas sa küll kõike seda tead?“ ei suutnud ma küsimata jätta.

„No kuule, “ ütles ta veidi etteheitvalt. „Meile koolis õpetaja rääkis sellest ja siis käisid meil tuletõrjujad ka ja suitsuandurist rääkisid ka. Kas sinul on kodus suitsuandur?“ Noogutasin. „Minul on mitu tükki. Ja me vaatasime filmi, kuidas maja põlema läks ja kuidas siis lapsed majast välja roomasid, kui suitsuandur tööle hakkas. Tahad ma näitan, kuidas nad roomasid?“

Lapse kurvastuseks ma ei tahtnud, kuid mulle avaldas muljet tema teadlikkus ja asjasse suhtumise tõsidus. Siin kohal tahan öelda suur tänu õpetajatele, kes lastele ohutusteemasid selgitavad. Nii kasvab põlvkond, kelle jaoks ohu märkamine ja selle vältimine on normaalsus; kes oskavad luua enda ümber turvalise elukeskkonna ja vahel juhivad sellele ka täiskasvanute tähelepanu.

Kuulakem siis, mida lastel meile öelda on, sest lapsesuu ei valeta. Vaata videoid tuleohutusest siit, siit ja siit!