Õudus ja lein Soomes

11 elu nõudnud koolitulistamine Soomes tekitab väga tugevaid emotsioone ja raskeid küsimusi Soomes endas, ent annab taas mõtteainet ka siinpool lahte. Pärast Jokela tragöödiat alanud mõttevahetus elustub nüüd taas ka siin.

Kuivõrd Jokela ja Kauhajõe tulistamiste vahel võib leida sarnasusi, annab see alust arvata, et Pekka Auvineni õõvastav tegu andis eeskuju Matti Juhani Saarile. Auvise eeskujude hulka kuulusid omakorda Ameerika koolitulistamised, mida sealmail on paraku ette tulnud hirmutavalt sageli.

Nii Auvinen kui ka Saari kasutasin oma plaanide tutvustamiseks internetti ning olid väga huvitatud relvadest. Nõnda nagu pärast Jokelat võeti tükkideks lahti Auvineni lugemus ja huvid, mis kujundasid maailmavaate, tehakse seda eeldatavasti ka Saari puhul. Lootuses saada vastust raevu, mõistmatust ja leina sisaldavale küsimusele: miks.

Saari puhul mõjub siiamaani täiesti arusaamatuna see, et politsei vestles temaga päev enne massimõrva sooritamist, aga ei leidnud vajadust noormeest vahi alla võtta. See näitab, et pärast Jokelat hellaks tehtud Soomes ei ole kõigele vaatamata olemas süsteemi või meetodit, mille järgi tulevast massimõrvarit ära tunda.

Küsitavaks aga jääb, kas see täie kindluse ja õnnetusi täielikult välistavalt üldse võimalik ongi. Inimeste, eriti noorte inimeste üksindumine heaoluühiskondades on niivõrd raskesti määratletav nähtus, et sellega toimetulemise oskusi ei pruugi eales küllalt olla — ei vanematel, ei õpetajatel, ei politseil. Kahjuks kehtib see ka Eesti kohta.