Ott Lumi: Onu Sam`i ajastu lõpp
Poliitikud võivad hingata kergendatumalt, finantsturud näevad uusi võimalusi ja nagu eelmised kaks kinnitavad, paistab ka töötutele tunneli lõpus varsti veidi valgust. Me kõik loodame, et see pole rong. Igatahes on selge, et euro tulek tekitab elevust ja lisab usaldust.
Suuremas plaanis on aga tähelepanuväärne see, et euro tulek tähistab Eesti jaoks tervikuna ühe ajastu lõppu. Nimetan seda tinglikult “Onu Sam`i” ajastuks. See on ajastu, mille kestel ühiskonna kollektiivsed eesmärgid on pidevalt olnud olulisel määral mõjutatud või koguni ettekirjutatud väliskeskkonna poolt.
Teatud tingimused tuli täita selleks, et vabaneda Vene võõrvägedest, teatud tingimused oli vaja täita NATO-sse saamiseks, teatud tingimused oli vaja täita, et astuda Euroopa Liitu, vajalikud tingimused oli vaja täita ka nüüd, et liituda eurotsooniga, jne jne. Viimase kahekümne aasta jooksul on Eesti ühiskonda pidevalt kannustatud liikumine mingite selliste eesmärkide suunas, mille täitmise kriteeriumid on kusagilt väljastpoolt ettekirjutatud ja mille täitmist “Onu Sam” isiklikult kontrollib.
Vaadates meie erinevaid sotsiaalmajanduslikke näitajaid anno 2010, siis võime öelda, et taolises keskkonnas tegutsejatena oleme olnud võrdlemisi edukad. Vähemasti edukamad kui nii mõnedki meie naabrid. Ajalugu on aga näidanud, et ühiskonnad, mis suudavad ratsionaalselt käituda mingis väga kindlas eesmärgiraamistikus, võivad olukorras, kus eesmärke tuleb ise genereerida ja ellu viia, sellega pahatihti kimpu sattuda. Inimestega on ju samamoodi. On neid, kes suudavad efektiivselt tegutseda vaid siis, kui nad teevad seda mingite etteantud eesmärkide nimel. Kui aga tuleb ise end positsioneerida ja kehtestada, siis jookseb tegevusskeem kokku.
Ma ei taha ma kuulutada kurja ja öelda, et Eesti ei saa enda iseseisva kehtestamisega edaspidi hakkama. Seda näitab aeg. Ma väidan lihtsalt seda, et oleme ühiskonna toimimise mõttes jõudmas kvalitatiivselt uude faasi, milleks valmisoleku eeldus on suutlikkus seda teadvustada.
Mis asi on ühiskonna võimekus end iseseisvalt kehtestada? Mulle näib, et juba selle mõistmisega, on meil veidi probleeme. Meie kollektiivne aju tegeleb juba viimased paar aastat pidevalt millegagi, mida võiks tinglikult nimetada Pipi kombel spunki otsinguks. Usun, et paljud meist on osalenud aruteludel ja konverentsidel, kus arutatakse järgmise 10, 15 või 20 aasta arengueesmärke. Ma ei ütle, et see pole oluline, kuid mööngem, et selle kõige praktilisus on küsitav. Metoodilises mõttes on see selle ajastu mõttemustri jäänus, kust me täna väljume.
Inimlikul tasandil on lugu sarnane. Me teame, et aeg-ajalt on tore unistada, kus me tahame olla 10 või 15.aasta pärast. Plaani tuleb pidada. Aga olulisem on tegelikult see, mida teed sina ja mina piltlikult öeldes homme hommikul kell 8 pärast seda, kui me oleme hambad ära pesnud. Kas me joome viina, loeme raamatut või jalutame kauni daami saatel pargis- need on valikud mis määravadki selle, kus me oleme 15.aasta pärast.
Seisund, kus ei ole enam selliseid eesmärke, et “liigume kõik koos nüüd daamid ja härrad punktist A punti B järgides mudelit C” on seega meie jaoks uus seisund. Võiks öelda, et see on ka seisund, mis on omane juba teatud küpsuse ja heaolu saavutanud ühiskonnale. Sellises keskkonnas aga muutub ka kollektiivsete eesmärkide saavutamise loogika. Ühiskondlikud eesmärgid ei ole enam meie kollektiivse aju poolt genereeritud stiilis, et järgmisena ületame kõrguse “2 meetrit”. Poliitikutele loomulikult see lõbu jääb, aga selline leninlik viisaastaku retoorika hakkab tasapisi nende isegi nende suust kuulduna devalveeruma.
Küpse ühiskonna puhul võrdub ühiskonna areng aga üha rohkem just sellega, mida teeme Sina ja Mina homme hommikul. Siia lõppu sobib fragment hiljuti peetud vestlusest ühe pikka aega Skandinaavia suurkontserni Eesti filiaali juhtinud ettevõtjaga. Küsisin talt, et ole kena ja ütle, mis on sinu meelest 2 probleemi, mida sa Eestis näed võrreldes Põhjalaga, kelle heaolu meie oma teatavasti kordades ületab.
Tema vastus oli automaatne. Esiteks, me polevat piisavalt töökad. Ta tõi sellise näite, et Soomes või Rootsis on kella 8ks kokkulepitud nõupidamisel kõik laua taga hiljemalt 7.55. Eestis ei kipu koosolek algama mitte enne kui 8.10. Teiseks ütles ta, et tema jaoks on tohutu probleem selles, et me ei usalda teineteist. See on muidugi juba see habemega lugu eestlasest ja tema suhtest oma naabriga.
Need on väikesed näited, aga tegelikult on need meie uue ajastu igapäevased lahingud. Nüüd, kus pole Onu Sam’i, kes aitaks ega ka spunki, mida otsida.
