„Olen 20 aastat teinud Tõravere observatooriumis teadust,” ütleb ta. „Et ma sealt poliitikasse tulin, ei olnud minu valik. Ma polnud kunagi tahtnud poliitik olla. Olin observatooriumis, ka Rahvarindes ikka aktiivne ning kolleegid valisid mu viimasesse ülemnõukokku ja Eesti kongressi. Siis mõtlesin, et Eesti saab vabaks ja lähen kohe Tõraverre tagasi. Töölaudki oli mul seal alles, tööd pooleli. Kuid riigi ehitamine vundamendist peale neelas siiski niivõrd tähelepanu, et jäin seda tegema 2003. aastani. Siis otsustasid juba valijad, et on vaja uusi nägusid ja teistsugust riigikogu.”

Reformiministril polnud arvutit

„Kui ma aastail 1992–1995 reformiminister olin, ei olnud mul arvutitki, ministri töökeskkond oli siis veel väga primitiivne. Juba aastal 2002 aga oli loodud e-riigi akadeemia ning selle juht Ivar Tallo tegi mulle kui poliitikategemise mehhanisme hästi tundvale inimesele ettepaneku uurida üle ilma elektroonilise demokraatia toimimist, uue tehnoloogia kasutamist poliitikas, riigijuhtimises. Tallo tellis mu käest ülevaate, mis selles vallas maailmas õieti toimub.

Mäletan, et lõin siis esimest korda elus otsimootorisse sõna „e-demokraatia”. Eestis oli juba loodud portaal „Täna otsustan mina”. Oli minulgi aeg jälle kodunt välja tulla ja tõsiselt tööle hakata.
Alates 2005. aastast tegutseme ise projekte algatades. Väljaspool Eestit oleme koolitanud huvigruppe, kõrgeid riigiametnikke enam kui 35 maalt. Kui välismaalasi huvitab näiteks e-politsei või e-maksuamet, lähevad teele just nende ametkondade asjatundjad. Suuremad rahastajad ongi väljaspool Eestit – kõnesolnud ÜRO arenguprogramm, Sorose võrgustik. Praegu on välisministeerium tellinud meilt Palestiina omavalitsusametnike koolituse infotehnoloogia rakendamisest riigis.”
Pole ju Palestiina riikigi, ehk peaks kõigepealt selle tegema?
„Loodetaksegi, et riigi loomisel on abiks just seesama infotehnoloogia, millega avalik haldus käima panna. Aga senini ei ole me suutnud palestiinlasi veel koolitusele tuua, sest olud seal on nii ebastabiilsed, valitsustki pole...”

Kolme põhiseaduse tegija

Aastal 2007 oli Liia Hänni „töölt ära” Kosovos, nägi pealt riigi sündi ja osales veel ühe põhiseaduse loomisel. Osaline on ta olnud ka Euroopa Liidu põhiseaduse tegemisel.

„Kuulusin riigikogu esindajana Euroopa Liidu tuleviku konventi, käisin kaks korda nädalas Brüsselis, osalesin aruteludes. Leping loodetavasti siiski jõustub.”

Praeguseid tahtmisi muuta Eesti põhiseadust Liia Hänni ei poolda. „Seda ajaloolist konteksti, seda kooslust, kuhu kuulusid nii riigikogu kui ka Eesti kongressi esindajad, lisaks kirjanikud, kunstnikud, Eesti ühiskonna kõige laiem esindatus, seda me enam kokku ei saa. Põhiseadus sünnib oma ajas. Põhiseaduse kallale ei tohi minna keerulisel ajal nagu praegu, ei ole vaja meie elu vundamenti lahti kaevata. Olin juba 17 aastat tagasi seisukohal, et kõige tähtsam seadus ei tohi olla jäik, vaid omamoodi elastne, et ta ka maavärina korral vastu peaks.”