Palgateema hakkas mul kusagil ajusopis ootamatult tiksuma pärast järjekordset koolikülastust. Eelmisel nädalal oli võimalus tutvuda kooliga Küprose vabariigis. Küpros ei kuulu kaugeltki rikaste riikide klubisse, kuid olin tõeliselt üllatunud, kui jutuks tuli õpetajate palk. Mulje põhjal, mille jätsid kõledad klassiruumid ja tunnis tühjade laudade taga istuvad õpilased, arvasin küll, et ega õpetajatele üle tuhande euro põhjust maksta ole, kuid kange vandumishoog tuli peale küll, kui vastus kõlas: „No natuke üle kahe tuhande euro saame. Seda on küll vaid pisut rohkem kui keskmine koristaja palk euroliidus, kuid elame ära.” Muidugi elavad, sest hinnanumbrid kaupmeeste juures on neil meie omadest tunduvalt väiksemad.

Tuli kohe meelde ka soomlastelt kuuldud tõetera, et odav ja hea ühte pakendisse ei mahu. Mõeldes meie kooli peale, kus me pigistame õpetajalt välja imenumbreid, et lapsed õpiksid, ja nad õpivad kordi paremini kui Küprose omad (vaata PISA tabeleid), usun küll, et olukord, kus õpetajate panus kooliharidusse on maksimaalne, aga ühiskonna panus õpetajale on minimaalne, ei saa pikalt kesta. Midagi peab muutuma.Me võime kütta üha enam lisaraha uutesse õppekavadesse, õpikutesse ja õppevahenditesse, kuid kui meil ei ole klassi ette panna väga head õpetajat, on see kõik raisatud.

Meie riigis jätkub veel õpetajaid ainult tänu sellele, et laste arvu vähenemise tõttu sulgeme järjest koole, kuid kus on uued andekad tegijad? Kas söandame riputada üles järjekordse loosungi: „Andekad noored, jätke koristajatöö välismaal, tulge koju õpetajaks, maksame teile poole vähem palka, aga nõuame kümme korda tõsisemat tööd!”
Kurb, et tuli selline rahajutt aga raha ruulib ja kaupmeeste seaduste järgi peame elama. Lahendusena saan pakkuda, nagu ikka, kaks võimalust
Esiteks. Maksame õpetajale vähemalt euroliidu keskmise koristajapalga (2000 eurot).

Teiseks. Liigume oma õpitulemustega rivi tagumise otsa poole, sinna, kus on palganumbergi. Sest ühes pakendis saab olla kallis ja hea või odav ja halb, on ju?!