Omad vitsad peksavad

Upsakus, vastutustundetus, karistamatus... Kõigel on tagajärg, kuid valimistulemused peaksid olema täielik katastroof eelkõige võimuparteidele. Erakondade "vaid ise sööme, vaid ise joome, muud las pesevad nõud" -poliitika on toonud seekord ainult oma liikmeskonna hääled. Seekord ainult need.

Riiki riigis juhtiva Keskerakonna väljapaistev tulemus on kindlasti paljuski seonduv teiste erakondade jaoks problemaatiliseks kujunenud valijateringi usuga, et keegi siiski tahab esindada tavalise, kuid valimsõigusega kodanike huve.

Kindlasti on äärmiselt mõtlemapanev ka fakt, et kui enneolematu soosingu saavutanud Indrek Tarand oleks koos Martin Helmega enne valimisi formuleerinud näiteks partei "Aus Eesti", siis oleks selline partei saanud europarlamenti kolm Eesti kuuest mandaadist.

Ikka veel ei usu 57 protsenti välijatest demokraatlikku valimissüsteemi või siis seda, et erinevad inimesed suudaksid näiteks Eesti olukorda Euroopa Liidu kaudu parandada. Kindlasti ongi Indrek Tarandile antud hääled parim protest valitseva hoolimatuse, üleoleku ning tõusikliku poliitika vastu.

Väga, väga raske on uskuda, et valimiste järel suudaksid peaminister Ansip koos koalitsioonipartneri esindaja Laariga enda egosid rahva usaldusega siduda.

Jääb üle loota, et raskemate aegade sunnil kasvab tavakodaniku hoolivus oma riigi ning seda mõjutavate ilmingute suhtes veelgi. Et ka Eestimaa kaugemadki maakonnad ärkaksid ja valiksid järgnevatel valimistel suurema vastutustundega endile selliseid esindajaid, kes suudavad ja tahavad oma riiki ja rahvast eelkõige truult esindada ja teenida.

Vastasel korral otsustab passiivse Eestimaa käekäigu viie rikkaima klubi ning see ei ole päris kindlasti mitte aus riigi ja tema kodanike suhtes.