Nudismi alguseks peetakse 20. sajandi algaastaid, mil see kerkis Saksamaal esile vabakehakultuuri (
Freikörperkultur
) nimetuse all. 1893 kirjutas dr Heinrich Pudor varjunime all raamatu “Tulevik kiidab alasti inimest” (
Naked People — the Future’s Acclaim
). Sakslased peavad Pudorit vabakehakultuuri isaks.

Saksamaalt levis nudism teistesse riikidesse, sealhulgas Eestisse. 1953 loodi Rahvusvaheline Naturistide Liit (International Naturist Federation — INF), sellesse kuulub 30 riiki, mis esindavad 500 000 organiseerunud nudisti. Organiseerimata nudistide arv arvatakse olevat sada korda suurem. INF püüab suunata nudistlikku liikumist kogu maailmas, kuid sageli jääb ta ajale jalgu.

Eri allikatest võib nudismi kohta leida erinevaid definitsioone, mille sisu sõltub peamiselt ajast, sest nudismi haare on ajas muutunud. Mina defineeriksin järgmiselt: nudism on õpetus, mis väidab, et alasti inimeste omavaheline suhtlemine sugupooli eraldamata tuleb kasuks heaolule, ja/või selle õpetuse praktiseerimine. Laskumata üksikasjadesse võib märkida, et nudismi sünonüümideks on naturism, vabakehakultuur ja alastikultuur.

INF-i kongress võttis 1974 vastu naturismi definitsiooni sellisel kujul: naturism (Ameerikas nudism) on loodusega kooskõlas olev eluviis, mida iseloomustab ühise alastioleku praktiseerimine kavatsusega suurendada lugupidamist enesest, teistest ja keskkonnast.

2006 kerkib esile veel üks nudismi sünonüüm: riietevaba (clothing free) liikumine. Sisuliselt kujutab see endast vastutulekut inimestele, kes ei kannata mingeid “isme” nagu nudism ja naturism. Usk ümbernimetamise jõusse pole ka eestlastele võõras: nõukogude ajal leidus palju nudiste, kes arvasid, et kui nudismile mõni teine nimi panna, täidavad võimud kõik nende soovid.

Peamiselt puhatakse koos

Nudism on seni kõige enam edu saavutanud vaba aja veetmisel. Kõige levinum on nudistlik rannapuhkus. Klubide rannad on kinnised: sinna pääseb üksnes klubide loal ja seal kehtib täieliku alastioleku kohustus. Ka ametlikes alastirandades (nude beach) kehtib tavaliselt alastioleku kohustus ja riides inimestel ei ole sinna asja.

Viimasel kolmel aastakümnel on nudistid meeleldi puhanud riietumiskohuseta randades (clothing optional — CO), mida nimetatakse ka vabadeks randadeks (free beach). Nendele randadele kuulub tulevik, näiteks Taanis on enamik randu sellised (mõned aastad tagasi oli seal ainult kolm randa, kus oli keelatud alasti viibida): nendes randades puhkavad alasti ja riides inimesed koos.

Alastirandu ei tohi ajada segamini topfree- või topless randadega: seal on nii meestel kui naistel ülakeha paljas, kuid pükse peavad kandma mõlemad sugupooled. On olemas ka mitteametlikke randu, kus ollakse harjunud alasti puhkama, sageli koos riides inimestega. Venelased kasutavad seda tüüpi randade kohta nimetust “metsik rand” (dikii pljaž). Kui aga soovitakse puhata täiesti nudistlikus seltskonnas, siis tuleb eelistada nudistide klubisid ja kinniseid nudistide randu.

Kõige lähemale nudistliku ühiskonna korraldusele on jõutud nudismikeskustes, mis kujutavad endast asumeid, kus kogu elutegevus käib alasti. Üheks eredamaks näiteks on Cape d’Adge Prantsusmaal. Nudistide puhkekeskustes pööratakse suurt tähelepanu sportimisele ja üldse aktiivsele vaba aja veetmisele.

Nudism tungib järjest uutele vaba aja veetmise aladele: korraldatakse alasti laevareise soojadel maadel, suusatatakse mägedes, sõidetakse veesuuskadel, matkatakse jne. Nudism on paljudes linnades jõudnud ka avalikesse parkidesse. Nüüdisajal on nudistide tegevus aastaringne. Populaarsed on saunaklubid, spordiklubid jne.

Kui vaba aja veetmisel nudism on olnud edukas, siis ei saa sama öelda nudismi viljelemise kohta tööl ja mujal avalikes kohtades. Siin kehtib kindlalt kehatabu, mille vastu eksijaid karistab seadus. Perenudismi raames on siiski võimalik teha peaaegu kõiki koduseid töid, aga samuti välistöid eramaadel, mis ei paikne üldkäidavate teede lähedal. Näiteks võib tuua aiatöid ja heinategemist.

Nudismi põhiseisukohad

· Inimese keha ja vaim on ühtsed. Vaimne tervis ja areng eeldab kehalist tervist ja ümberpöördult.
· Inimese terviklikkust silmas pidades tuleb tunnistada kõikide kehaosade vajalikkust. Ükski kehaosa pole häbenemisväärne, ühtki kehaosa pole põhimõtteliselt vaja teiste inimeste eest varjata.
· Bioloogiliselt ja füüsiliselt on alastiolek inimesele loomulik.
· Sugupoolte ühine alastiviibimine nii vaba aja veetmisel kui ka tööl sõltumata vanusest, sotsiaalsest seisundist, usust, poliitilistest vaadetest, rahvusest või rassist
1) võimaldab saada üle valehäbist;
2) aitab kaasa moraalsetest eelarvamustest vabanemisele ning inimese kehalise ja vaimse olemuse avastamisele;
3) soodustab psüühilist tervist;
4) liidab mehi ja naisi;
5) tugevdab usaldust, avameelsust ja solidaarsust;
6) on kasulik noorte seksuaalkasvatamisel.

Nudismi nurgakiviks on sugupoolte ühine alasti koosviibimine, millega heidetase kõrvale kehatabu. Viimast on defineeritud kui levinud uskumust, et keha tuleb alati hoida kaetuna ja varjatuna pilkude eest.

Inimühiskond tunneb mitmesuguseid kehatabusid. Kõige karmim on keeld isegi oma alasti keha vaadelda, teiste omast rääkimata. Vähem range tabu keelab paljastada keha võõraste ees, sh samasooliste seltskonnas. Perekondlik tabu keelab koos paljas olla vanematel ja lastel ning isegi abikaasadel (näiteks tuuakse tihti piiblistseen purjus ja alasti magavast Noast ja tema lastest). Tundub, et sellest tabust ei ole isegi enamik Eesti perekondi veel vabanenud.

Nudism tähendab sugudevahelise tabu kõrvaleheitmist. See on esile kutsunud ägedaid rünnakuid. Väidetakse, et teatud kehaosad on ebasündsad ja neid tuleb võõraste pilkude eest varjata. Tabust loobumine põhjustavat häbi, mis olevat kaasasündinud, loomulik tunne. Ühine paljasolek soodustavat seksuaalseid ihasid, probleemiks olevat meeste erektsioon.

Nudismi praktika näitab, et esmakordsel nudistide seltskonnas viibimisel kaovad harjumuslikud reaktsioonid märkimisväärselt lühikese ajaga. Ka tahtmatut erektsiooni esineb harva.

Alastiolek nudistlikus seltskonnas ei soodusta normaalse suhtlemise korral seksi. Normaalse suhtlemise all mõeldaksegi käitumist, mis välistab seksuaalse aktiivsuse. Mõned autorid peavad seda asjaolu nudismi võtmeks. Kõigil nudistide kogunemistel on avalik seksuaalne aktiivsus keelatud.

Nudism ei taotle riietest loobumist, vaid on nende fetišiks muutumise vastu. Riided on vajalikud, kui keskkond seda nõuab: kui on külm, soe, okkaline pinnas, oht määrida või kriimustada keha jne.

Nudistid ei ole perverdid

Nudismi vastased peavad sageli kõiki nudistide kogunemisi pervertide kokkutulekuteks, kus ühed — ekshibitsionistid — demonstreerivad oma suguelundeid, ja teised — vuajeristid — piiluvad neid, mille tulemusena saavad mõlemad pooled seksuaalse rahulduse. Selle väite kummutamiseks vaadelgem esmalt, mida tähendavad ekshibitsionism ja vuajerism.

Ekshibitsionism on psühholoogiline vajadus näidata paljaid kehaosi teisele isikule, harilikult on see vähemalt osaliselt seksuaalselt inspireeritud käitumine teiste tähelepanu püüdmiseks. Tüüpiliselt eksponeerivad või “välgutavad” naised rindu ja/või tagumikku, teoreetiliselt võivad mõlemad sugupooled eksponeerida oma genitaale või tuharaid.

Harilikult kaasneb ekshibitsionismiga seksuaalne erutus. Paljud ekshibitsionistid peavad oma tegevust kunstivormiks. Ööklubid julgustavad sageli mõõdukat ekshibitsionismi. Ent see kõik on täielikus vastuolus nudismiga, kus alastiolemisel ei ole mitte mingisugust seost seksuaalse eneseväljendusega.

Vuajerismi määratletakse seksuaalse naudingu saamisena teisi — kas seksivaid, alasti, aluspesus või muul viisil vuajeristi erutavaid — inimesi vaadates, kusjuures vaadeldavad ei ole piilujast teadlikud.

Liputajate all mõeldakse tavaliselt mehi, kes varjatud kohtades (põõsastes või kõrkjates, kangialustes jne) naistele (ka lastele) ootamatult oma sugutit eksponeerivad. Sellistel isikutel ei ole midagi teha nudistide seas, sest nudistidel on alastiolek normiks ja kedagi ei ole võimalik ootamatu paljastamisega üllatada.

Pole teada, et kuskil oleks nudiste liputajatena tabatud. Nudistide ja liputajate samastajad näitavad lihtsalt, et nad ei tea nudismist midagi. Juba definitsioonidest on ilmne, et nudiste ei ole võimalik vuajeristide või ekshibitsionistidega samastada.

Ent nudismi eesmärk ei ole ka huvi kaotamine vastassugupoole vastu. Mitmekülgne sotsiaalteadlane ja väljapaistev nudist Maurice Parmalee (1882-1969) kirjutab oma mahukas raamatus “Moodsa kultuuri ajalugu” (The history of modern culture, New York 1960, lk 1229): “Paljasolek on oma normaalsel kujul universaalne ja kahjutu. Ja siiski on selle eest mitmel moel karistatud kõigis nõndanimetatud tsiviliseeritud maailma osades ja isegi mõningate primitiivsete rahvaste seas. Kuid mis võiks olla loomulikum kui mõlema sugupoole soov eksponeerida ja näidata ennast teisele sugupoolele kogu oma ilus ja jõus või nende puudumises?”

Kivimüüri tagant välja

Nudismi algaastatel lubati nudistidel tegutseda üksnes piiratud maa-aladel, mis sageli pidid olema piiratud kivimüüriga. Kohustus mitte viibida alasti väljaspool selleks ette nähtud piiratud alasid fikseeriti ka klubide põhikirjades.

INF peab vabade randade tekkimise alguseks aastat 1970. Miks eelistavad nudistid klubidele vabu randu, kus puhatakse koos teiste, riides inimestega? Põhjusi on mitu: klubid on tasulised; seal kehtivad kindlad reeglid ja ranged vastuvõtutingimused; asukoht ei pruugi sobida jne.

Osa inimesi poeb nudiste halvustades laste selja taha. Tüüpilised on väljendid: “Kas te ei näe, et siin on lapsed?”, “Siia ei tohi tulla, siin on lapsed!”, “Täiskasvanutel ei ole lubatud laste ees olla alasti” jne. Põhjenduseks öeldakse, et nii ei ole ilus, mõni lisab, et alasti inimese nägemine võib last psüühiliselt traumeerida.

Ent viimast ei kinnita miski, pigem räägib nudistide praktika hoopis seda, et nudistide laps on sellise trauma eest kaitstud. Need vanemad, kelle laps saab alasti inimese nägemisest psüühilise trauma, on selles ise süüdi, sest vanasõnagi ütleb: mida külvad, seda ka lõikad.

Nudistid näevad aga oma üritusele tõsist ohtu liikumise killustatuses ja seksikultuuri pealetungis. Aeg näitab, kas nudistid lähevad järelandmisele, nagu seda tehti 1970. aastatel — kui nudistideks tunnistati ka riides inimeste seas alasti puhkajad, kuigi paljud organiseeritud nudistid peavad neid hoopis nudistide margi “täistegijaiks —, ja tunnistavad nudistideks ka need, kes nudistide kogunemiskohtades avalikult seksivad.

Viimane tähendaks seksitabust loobumist ja nudismi põhimõtete olulist revideerimist. Kui seda ei tehta, tuleb nudismil ilmselt kolida ajaloo kolikambrisse ja selle asemele tuleb uus jõud, mis aktsepteerib avalikku alastiolekut — ja ka avalikku seksi. Seksikultuuri võit on möödapääsmatu ja nudismi põhimõtteid võidakse revideerida veel sel sajandil.

Eestis on levinud arvamus, et nudistid peaksid olema peidus kuskil põõsaste ja kivide taga, nii et neid poleks nähagi. Ka seal nad peavad lesima “sündsalt”, jalad koos. Kui nad aga juhtuvad püsti tõusma, alasti vette minema ja veel mööda randa jalutama, siis on juba tegemist liputajatega.

Võtke teadmiseks, et nudistil ei ole midagi peita ja varjatud kohtades viibib ta üksnes siis, kui seda tingib ilmastik. Nudistid ei kogune randa andma etendust, mille käigus astuvad üles noored ja ilusad. Nudistidel puuduvad igasugused välimuse- ja vanusepiirangud. Ent siiski ei talu nad riides jõllitajaid, kes tuleva nudiste vahtima nagu turule liha ostma.

Õigus olla alasti on inimese võõrandamatu põhiõigus, mis ei kuulu kitsendamisele mingisuguse rahvaesindajate kogu poolt, kui ühiskond tahab olla tõepoolest tsiviliseeritud. Väited, et kedagi häirivad alasti inimesed, on samaväärsed väidetega, et teda häirivad neegrid. Kuid ometi on rassiline diskrimineerimine kõikjal keelatud. Nii tuleb lõpetada ka alasti inimeste diskrimineerimine.