Ohverdamisest

 (2147)
Andrus Norak
Küll aga ohverdame keda iganes oma isekate eesmärkide nimel ja karjume kõva häälega siis kui sedasama meie endiga tehakse: “Oleme ohvrid, appi viktimiseeritakse!” Märtriteks lausa püüeldakse, sest märtrikompleks vabastab vastutusest ja võimaldab ka hüvitist nõuda.

Kõlavad üleskutsed kogu ohvrikontseptsiooni kõrvaleheitmiseks ja selle asendamiseks näiteks annetamisega. Annetamise ja ohverdamise peamiseks vaheks on see, et esimese puhul antakse ülejääke, teisel juhul aga iseennast. Loomulikult ei ammenda käesolev arutelu ohverdamise kõiki aspekte.

Ohverdamine rajaneb arusaamale, et ühe inimese (olendi) pattu ja pühadust saab teistele üle kanda ja vastupidi. Sarnast mõtet esindab ka maagiast tuntud mõte: pars pro toto — üksik esindab tervikut.

Pühaduse ja patu ülekannet väljendavad nii ordinatsioonid ehk vaimulike ametisseseadmised kui ka pagendamised ja tapmisriitused. Varjatumalt toimib sarnane ülekanne ka mitmesuguste imede näol, näiteks reliikviate ja pühakute haudade juures. Patt on üldiselt nakkavam kui pühadus. Vana Testamendi reegliks oli, et püha ja patu kokkupuutel muutub püha patuseks.

Mõtleme tänagi sageli samades terminites. Kui laps on haige, soovib ema tõsimeeli kasvõi ise ta asemel olla, peaasi et laps terveks saaks. Teame sedagi, milliseks kiusatuseks võivad olla vanad sõbrad joomist maha jätta proovivale alkohoolikule.

Ohvriteenistus peegeldab arusaama, et me võime olla üksteisele nii patu- kui pühadusvahendeiks. Ei saa tänast individualistlikku mõtteviisi aastatuhandete tagusele inimesele üle kanda, ajale kui inimesed tajusid endid mitte niivõrd indiviidide kui hõimudena.

On selge, et pelgalt ebausu või maagilise mõtlemisega ohvriteenistuse teket seletada ei anna. Mõned usundiloolased näevad riitustes sootsiumi kooshoidvat ja ühtesiduvat jõudu. Miks aga siiski läbi ohvri?

Rene Girard esitab arusaama, et ohvriteenistuse teke on seotud ühiskonnas ikka ja jälle kaotsimineva rahu taastamisega. Üht ja sedasama ihaldades leiab aset mimeetiline (jäljenduslik) nakkus, mis ähvardab kogu sootsiumi. Ihaldatav asi unub ning tähelepanu fookusesse kerkib vastane. Konflikt eskaleerub seni kuni vastased kas üksteist hävitavad või uue ja kolmanda leiavad ning tema arvelt kokku lepivad, ise sealjuures siiralt ta süüsse uskudes. Seda, et ohver süüdi on, tõestab ka tõsiasi, et peale ta tapmist või pagendamist saab rahu taastatud. Hiljem tuleb mõistmine, et küllap jumalad soovisidki sel viisil rahu taastada ning ohvri ümber tekib rituaal, mida regulaarselt korratakse. Rituaal meenutab inimestele möödunud kriisi ja selle lahendust. Tõenäoliselt oli algseks ohvriks inimene. Aja jooksul asendus inimene loom- ja muude ohvritega. Tavaoludes rituaalidest ühiskondliku rahu alalhoiuks piisab.

Uue akuutse kriisi ajal ei pruugi tuntud riitusest rahu taastamiseks piisata ning see omakorda võib tingida uue ohvri. Üheks ohvriteenistuse väsimise põhjuseks on kindlasti ka ajalise distantsi kasv ning religioonist, näiteks teaduse nimel, loobumine. Siiski tingib traditsioonilistest ohvritest loobumine tavaliselt uusi ja tavaliselt märksa vägivaldsemaid ning püsivamaid viktimiseerimisi. Näiteks või hiljutine Rein Raua artikkel “Pehmest diktatuurist” Ekspressis, kus juttu demokraatia rüpes elavate maade viktimiseerimistest. Teisisõnu, kui traditsioonilise ohvri mõju nõrgeneb, on vaja sama efekti saamiseks üha suuremaid doose.

Kristluses asub Jumal esmakordselt selgesti ja avalikult ohverdajate poolelt ohvrite poolele, mõistes ohvri õigeks ning ohverdajad hukka. Osalt selles seisnebki kristluse erilisus. Kristus paljastab igivana ohvrimehhanismi, teeb selle tõhutumaks ja viib oma loogilisele lõpule.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare