Õhus on tunda uusvapsluse hõngu

 (250)

Õhus on tunda uusvapsluse hõngu
Corbis/Scanpix

Millegipärast lõi see mulle ninna, kui vaatasin videot öistest kõndijatest Tallinna linnavalitsuse ruumides. Kes? Kust? Võib-olla metsast, kus vapsid kolmekümne neljandal pidasid koosolekuid, mis on „Tuulepealses maas“ suurepäraselt taaselustatud?

Kohe tuli silme ette ka pilt käerauastatud abilinnapeast, keda sunniti kohaletellitud kaamerate ees sammu kiirendama nagu metslooma.

Tahtmatult tekkinud seosed tuli siiski kõrvale heita, sest öised külalised olnud kapo inimesed tavatööd tegemas. Niisiis ei pea ajalooline paralleel paika selles mõttes, et omaaegne kapo pistis metsa demokraatlikku võimu siunama tulnud võitlejahinged trellide taha, videos aga nägime võitlemas tänast kapot.

Võitluseta muidugi läbi ei saa. Võideldakse näiteks korruptsiooni vastu, see on igati õilis ettevõtmine. Aga mille või kelle vastu veel sõditakse?

Olemata Keskerakonna liige ja tundmata vajadust sinna astuda, ei saa ma siiski vaikides pealt vaadata, kuidas superdemokraatlikuks riigiks reklaamitud Eestis eskaleeritakse sõda mainitud erakonna vastu.

Alanud on see sõda juba ammu. Taasiseseisvumise ajal juhatasid Keskerakonna eelkäijaks olnud poliitilise jõu vastaseid vägesid internatsid. Nüüd on löögirusikaks koondunud Tõnis Paltsi tuntud määratluse alla mahtuvate nn valgete erakondade uusvapslikku meelsusse kalduvad tegelased, kes püüavad kapot ja prokuratuuri mõjutada.

Võitlus on nii äge, et juba ennustatakse peatseid kindlaid võite. Kuku raadio saates „Nädala tegija“ pahvatas Indrek Tarand jahmatava teravuse, et järgmistel kohalikel valimistel vabastatakse Tallinn keskerakondlikust okupatsioonist. Ei rohkem ega vähem.

Loe veel

Mulle tundus, et kuulan mingit Türkmenistani või Aserbaidžaani raadio saadet. Seal, mitte meil, võidakse vahest loomulikuks pidada, et võimule ei tohi lasta neid, kes mõnele mõjuvõimsale klannile ei meeldi. Ehkki ka seal vaevalt küll nii madalale laskutakse, et oma maa poliitikuid okupantideks tembeldada.

Meil kui läänelikus õigusriigis peaks au sees olema rahva vaba tahe. Kas on? Raadio 2 saates „Olukorrast riigis“ ütles Anvar Samost õigesti, et poliitilises kultuuris ei ole heaks tooniks see, kui valimistulemusi püütakse mõjutada seadusi muutes.

Sellesse hoiakusse aga on Eesti riigis suhtutud nagu tühja kotti, mis püsti ei seisa. Kirjutatud on seadusi, mille eesmärk on upitada konkreetseid persoone ja nurka mängida teisi.

Viimati võttis riigikogu jõulueelses tuhinas eelmainitud „valgete“ erakondade häältega vastu kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadust muutva seaduse, mida teine Raadio 2-s riigi olukorda kommenteerinud ajakirjanik Kalle Muuli nimetas Edgar Savisaare kukutamise seaduseks. Tallinna volikogu liikmete arv on seal praegust majanduskitsikust eirates laristavalt viidud samale tasemele Helsingiga, kus elanikke on sama palju kui Tallinnas, Tartus ja Pärnus kokku.

Kas säherdused uperpallid on omased demokraatlikule riigile? Kindlasti mitte, sest silmas ei peeta demokraatia, s.o rahva võimu edendamist, vaid paremäärmuslikke huve.

Keskerakonna-vastase sõja grimasse võib märgata igal sammul, kinni haaratakse väikseimastki mustamise võimalusest. Kultuuriobjektide valmimise järjekorra määramiseks rahvalt arvamuse küsimist peeti lausa kuriteoks, selle taga püüti näha asju, millel kultuuriga midagi ühist ei ole. Alati jäeti mainimata, et tegemist on ajalise eelistamisega, mistõttu info tarbijale jäi täiesti väär mulje, et üht objekti vastandatakse teisele ning ühe eelistamine tähendab teise matuseid.

Mis parata, ajaloos on olnud propagandakolosse, kelle eeskuju on mõnel pool siiamaani nakkav. Tõeliselt demokraatlikes riikides on nad siiski unustatud.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare