Valgeteta maailm

Asi on selles, et Euroopa sündivuse koefitsient on langenud 1,4 lapseni naiselt, samas kui olemasoleva rahva säilimeiseks oleks vaja vähemalt 2,1. Teisalt — maailma elanikkond kasvab aastaks 2050 kolme miljardi inimese võrra, kuid see kasv tuleb eranditult Aasia, Aafrika ja Lõuna-Ameerika rahvaste läbi. Sada miljonit eurooplast lihtsalt kaob maa pealt. Kui 1960 oli eurooplasi neljandik maailma elanikkonnast, siis 2000 vaid üks kuuendik ja 2050 ainult üks kümnendik. Sama lugu on ka Ameerikas.

Inglise “Observer” ennustab, et valged on Londonis vähemuses juba 2010. aastal, mis on ka üsna tõenäoline — juba praegu võib Londonis ära käia, kohtamata ühtki genuiinset britti. Sündimus Inglismaal on langenud madalaimale tasemele alates aastast 1924, mil seda mõõtma hakati ja on nüüd 1,6 last naise kohta.

Et säilitada tänast suhet viieteistkümne ja kuuekümneaastaste vahel peaks Euroopa aastaks 2050 vastu võtma 170 miljonit immigranti. Kui Euroopa tahab tasa teha kogu rahvastikukaotuse, siis tuleb vastu võtta 1,4 miljardit immigranti. Kui Euroopa ka tõstab makse ja laseb radikaalselt pensionid alla, siis see vaid lükkab edasi kolmanda maailma kontinendiks saamist.

Elu iseenda jaoks
Beebibuum pöördus negatiivseks 60ndatel aastatel. Õigupoolest üsna lühikse aja jooksul, mil kodudesse ilmusid uued lapsehoidjad — televiisorid, tulid tarvitusele rasedusvastased tabletid, kadusid aborditabud ja toimus nn. seksuaalrevolutsioon.

Vaba seks viis seksuaalsuse perekonnast välja ja pärastsõjaaegsele beebibuumile saabus kiire lõpp. Hakati rääkima, et sündivust tulebki piirata, sest ka maailma ressursid on piiratud.

David A. Noebel oma raamatus “The Legacy of John Lennon: Charming or Harming a Generation” (1983) meenutab aga, et ajaloos on õnnestunud seksuaalvabadust ja loovust ühendada vaid lühikeseks ajaks — mitte enam kui ühe põlvkonna elueaks. Elame-näeme. 60ndate põlvkond on veel neljakümnene.

Lääne hauakaevajad: sotsialistid ja feministid
Kui me vaatame, kes olid Lääne mentaliteedimuutuste taga, siis näeme, et siin domineeris krüptomarksistliku Frankfurdi koolkonna nn. “kriitiline teooria”. Siia kuulusid 68. aasta üliõpilasrahutuste prohvet Herbert Marcuse, meilgi tuntud-tõlgitud Erich Fromm, Theodor W. Adorno, Max Horkheimer jt. Viimane, tõsi küll, taganeb 70ndate debattidest ja nendib, et ei leia selles heaolu ja naudinguiha valitsemises midagi vabastavat.

Tuleb tõdeda, et ehkki Trotskil ei läinud korda maailmarevolutsiooni teha, ei visanud kommunistid siiki relvi põõsasse, vaid Itaalia kommunist Antonio Gramsci töötas välja uue revolutsioonilise võitluse starteegia. Kuna marksimi peamisteks vastasteks olid kristlus ja kristlik euroopa kultuur, siis need sihikule võetigi. Polnud mõtet võtta võimu, vaid oli vaja destrueerida tsiviilühiskonna aluseks olev kultuuritraditsioon. “Kogu asi on kultuuris, lollpead, “ ütles Gramsci.

Perekonnast sai institutsioon, “mis kasvab välja vägivalla paraktikast” (Andrea Dworkin). 1973. aastal välja antud “Feminismi manifest”, ütleb, et perekond on meeste poolt loodud meeste heaks ja naise vabastamiseks on hädavajalik perekonna kui institutsiooni kadumine. Võitlev feminism tunnistas perekonna üheks prostitutsiooni vormiks. Täna on Ameerika elanikkonnast 26% üksikud ja vast igas neljandas majas/korteris elab täisperekond (ema, isa, laps). Katarina Runske kirjutab raamatus “Empty Hearts and Empty Houses” (1990), et feminismi populaaruse otsene tulem on pöördumatu sündimuse vähenemine.

Ainult konservatiivne revolutsioon — traditsiooniliste väärtuste juurde tagasipöördumine või usuline ärkamine — võivad Lääne maailma päästa. Tänaseks pole aga tõsisemaid märke kummastki. Kui vaatame ringi, siis ei eurooplasi ega euroameeriklasi näi sugugi kottivat see, et nad peagi kaovad maamunalt. Pärast meid tulgu või… misiganes.