Nugiseks: ma olen Eesti rahvale südamest tänulik!

Erukapten Harald Nugiseks (87) on ainuke elus olev eestlasest Rüütliristi kandja. Eesti Vabariigil on tema teeneid raske ametlikult tunnustada, sest mees võitles Eesti eest Saksa mundris.

„Mis see vanamehe tervis ikka on! Kui ilmad halvaks lähevad, hakkab häda tegema.” Harald Nugiseks kompab oma paremat reit, kus 1943. aastast granaadikild sees istub.

„Aga teine jalg on hoopis hullem — seal on närvipõletik. 30 aastat pole korralikult magada saanud!”

Nugiseks prantsatab diivanile istuma, aga mitte kauaks. Juba teeb 87aastane mees muljetavaldava stardi, hüppab püsti, lippab teisele korrusele kuuldeaparaadi järele, et kohe naasta.

„Oodake üks hetk — ma käin köögis, panen kohvi hüüdma!”

Neljapäeval 20. aprillil 1944 on Türi linn pidulik, nagu oleks siin teab mis tähtis sündmus aset leidmas. Lehvivad lipud, uhketes autodes sõidab kõrgeid Saksa sõjaväejuhte ja Eesti omavalitsustegelasi.

Särevere mees August Nugiseks on saanud kutse Türi haigla juurde tulla. Alles eelmisel päeval käis ta siin haiget poega Haraldit vaatamas. Täna rakendab uuesti hobuse vankri ette ja sõidab kümme kilomeetrit mööda porist teed. Miks kutse saadeti, seda August ei tea.

Poeg Haraldi olukord on raske. Kaks nädalat oli ta meelemärkuseta, nüüd kaalub 49 kilo. Palavik tõuseb aegajalt 41 kraadini. Tuli Narva põrgukatlast tervelt välja, aga külmetas, sai kopsupõletiku, keskkõrvapõletiku, tüüfuse. Arstid ei julge enam midagi loota.

August jõuab kohale, seob hobuse lasipuu külge ja imestab — haigemaja juures seisab hõbehall raadiobuss, inimesed on pidulikud, Augusti õnnitletakse. Miks?

Loe edasi Eesti Ekspressist