Nõelteravad sõnad jätavad jälje kogu eluks
Mitte iga õpetaja ei kontrolli end piisavalt, ei kaalutle pikalt, mida ta õpilasele ütleb või kuidas see teda, johtuvalt tundlikkusest ja haavatavusest, mõjutab. Mõnda ei saa ka jõuga täiesti alla suruda, teise murrab väga hõlpsasti. Kõik sõltub vanusest ja sellest, mille pihta nool lendab, kui mürgine see on, põhjendatud või mitte.
Mida tähendab üks lause
Päikesekiirena on mu mälus õpetaja, kes innustas mind kunstile pühenduma: utsitas, kiitis ning nägi igas mu kriipselduses meistriteost. Küll ma olin õnnelik ja asjale andunud, olles kindel, et minust saab kunstnik, kuigi ilmne anne mul puudus. Ent mingit loovust tema minus nägi ja virgutas – oma malbe oleku, rahuliku kannatlikkuse ja lapsesõbralikkusega. Toonaseid pilte vaadates ei usu ma, et mina need tegin, aga küllap pani õpetaja hakkamasaamist õhutav hoiak pintslit hoidma nii, et sellest sündis pilt. See näitab õpetaja sõna võluväge. Ta võib sind kergitada taevasse või paisata põrmu, kui veel abitult kujunemisjärgus oled. Ja selleks piisab vahel ühestainsast lausest.
Minusse kõrvetas eluaegse, nüüdseks söestunud märgi repliik „Sa oled paks!”. Ma ei olnud paks, aga sitke poisikehaga naisõpetaja iluideaaliks olid kõrendikud, kes said kiita, kui sobitusid tubli varuga nõukaaegsetesse tabelimõõtudesse, mis erinevaid kehatüüpe ei arvestanud. Igasügisene ja -kevadine kaalumine-mõõtmine tähendas mulle piinaseanssi, kust ma hea meelega tulistjalu põgenenuks. Ent isegi kaalumispäeval „haigeks jäänuna” nabiti mind ikka hiljem kinni ja aeti nagu looma enne tapatalguid kaalule, pääsu polnud.
Et õpetaja meeleheaks vajalikesse tabelitesse mahtuda, hakkasin usinalt käima tema kergejõustikutrennis, kuigi sportlast minust polnud, ja ega ta seda eeldanudki. Ühtlasi katsetasin igasugu jaburaid (nälja)dieete, sain söömishäired ja keerasin terveks eluks tuksi oma ainevahetuse. Seda kõike vaid õpetaja üheainsa lause tõttu, mis hävitas toona mu minapildi ja riputas terveks eluks alateadvusesse hoiatuse: sellest ja sellest pead sa hoiduma.
Aastatega olen jaburustest üle saanud, aga pole suutnud mõista, kuis õpetaja ei tajunud, mil moel tema mõõgana teravad sõnad hapras enesekindluses hulpijale toimivad. Märksa rängemini kui raevus sakutamine.
Kurjus tapab loovuse
Minu tütre klassijuhataja oli algklassiõpilasi alanduse ja hirmuga koolitanud juba mitukümmend aastat. Ja teda peeti heaks õpetajaks. Mina tema õpetamise headusest aru ei saanud, sest paaril esimesel kooliaastal tuli vedada logopeedi juurde ligi pool klassi, kes kõik olid õpetaja sõnul düsgraafikud.
Mina kuulsin tütrele omistatud diagnoosist esimesel lapsevanemate koosolekul, kus klassijuhataja kõikide vanemate ees tulistas: „Ise olete ajakirjanik, aga teie laps on düsgraafik! Huvitav, kuidas ta meie kooli sai, kas maksite või?” Ei, ma ei maksnud. Ja polnud lapsel ka mingeid hälbeid. Teda, nagu paljusid teisi, halvas õpetaja kurjus ja kibedus, mis tappis mõtlemisvõime ja loovuse. Kui kunstistuudios käiv tütar joonistas koolitunnis roosikimbu, mis õpetaja maitsele ei vastanud, küsis too õelalt: „Mis sitapotte sina joonistasid?” Just nii oli lugupeetud pedagoog end väljendanud, rääkis laps nuttes. Ja kui ühel päeval helistas lapsevanem, kes ujulas klassijuhataja kõrval seistes oli kuulnud, kuis too lapsele nähvas: „Sellepärast sa nii hästi ujud, et paks oled, püsid hästi vee peal!”, oli minu taluvuspiir ületatud. Rääkisin õpetajaga väga otsekoheselt. Ta oli üllatunud, et keegi julges tema suhtlusstiili arvustada, hakkas küll minu lapse puhul oma sõna valitsema, aga mõne teisega jätkas harjunud viisil.
Kui tema deemonlik aeg lõppes, vabanes tütar justkui painest, tema õppeedukus, mis ei olnud varemgi halb, tegi püsiva hüppe üles. Nähes nüüd gümnasistina vilksamisi oma endist klassijuhatajat, kes pensionärina üksinduse leevenduseks vahel koolis tiiru teeb, tekitab see tütres üksnes õudu, ja ta ei ole ainus. Tagasi vaadates – kahju on mõõtmatult mõlemapoolne.
Õpetaja on vähemasti senikauaks, kuni lapses tekib analüüsi- ja inimeste nägemise oskus, autoriteet, kelle öeldut võetakse tõsiselt isegi siis, kui ei peaks. Tema sõnad ja suhtumine nii heas kui ka halvas on mõjusad ning saadavad inimest tihtipeale läbi elu – olgu siis kibeda või helge mälestusena –, mõjutavad valikuid ja otsuseid.
Mis saaks olla parem, kui seesama jüts, kes esimesel koolipäeval imetlevalt oma õpetajale alt üles vaatas, võiks seda teha ka temast juba pikem olles – selliseid õpetajaid kummardatakse tänutundes läbi elu.
