Pidades silmas näiteks samal kuupäeval Tartus toimunud sündmusi 17 aastat tagasi (vägivald meeleavaldajate kallal kumminuiade ja teenistuskoerte abil), polnud postsovetlikul valitsusel ilmselt võimalust või soovi tänavust ümmargust tähtpäeva ametlikult ignoreerida. “Heade mõtete linnas” otsustati seetõttu juba aegsasti, et Tartu rahu 85. aastapäeva üritused suunatakse kodanikualgatusest ümber linnavalitsuse korraldusse.

Peakõnelejaks Tartusse Vanemuise tn 35 maja juurde, kus 1920. aastal Jaan Poska, Adolf Joffe jt kahe riigi vahelisele tähtsale dokumendile alla kirjutasid, oli kutsutud peaminister Juhan Parts ise. Ette olid nähtud ka sõnavõtud Tartu linnapealt Laine Jäneselt, mitmetelt ajaloolastelt ja avaliku elu tegelastelt kestusega kokku 45 minutit. Kohal viibisid haridus- ja teadusminister Toivo Maimets, kaitseminister Jaak Jõerüüt, mitukümmend setut (petserimaalast), mitusada tartlast või Tartu külalist, korravalvureid ja massiteabe esindajaid — kokku ligikaudu kaks korda rohkem osavõtjaid kui meeleavaldusel, mis oli toimunud Tallinnas Riigikogu ees 26. jaanuaril 2005. Erinevalt Tallinnast oli Tartus ka helitehnika eest hoolt kantud.

Kohal ei olnud Vene välisministrit Sergei Lavrovi, kelle Eesti veel praegune välisminister Kristiina Ojuland samuti oli 2. veebruariks 2005 Tartusse kutsunud, et siin “kenast juubelihõnguga sündmusest” (Eesti Päevaleht, 10.12.2004) osa saada ning just sel päeval (võimalik, et ka samas majas) kauaigatsetud uuele piirilepingule idanaabriga üheskoos alla kirjutada ja seejärel klaase kokku lüüa…

“Kenast juubelihõnguga sündmusest” või kõnekoosolekust ei kujunenud siiski loodetud hosianna-hüüdmine pealinna “rikaste ja ilusate” välispoliitikale. Pigem leidis aset protestimeeleavaldus valitsuse püüdluste vastu Stalini tarkusest sündinud praegust idapiiri legaliseerida (vt näiteks Sulev Vahtre sellekohast arutlust, SL Õhtuleht, 2.02.2005). Puru silma ajamiseks eesti rahvale maskeeritakse kavandatud piirilepingut Venemaaga, mida avalikkuse eest hoitakse saladuses (vt Postimees, 28.01.2005), isamaakõnede, Eesti lipu aastaga, kontsertide-konverentside, tulevärgi jm sellesarnasega.

Ajakirjanduses on küll rohkesti avaldatud arutlusi ja lugejakirju sellest, kas 1920. a. rahuleping praegu kehtib või mitte, kas uue piirilepingu kohta peaks valitsus referendumil ka rahva arvamust küsima, mismoodi peaks TV ilmateadetes või euromündil olema kujutatud Eesti kaart.

Näiliselt demokraatlikus Eesti Vabariigis on aga vähemalt siinkirjutajale ikkagi jäänud selgusetuks, kui palju tohib 1920. a. Tartu rahulepingut rikkuda et ta ikka veel kehtiks, kas 31. augustiks 1994 lahkusid okupatsiooniväed kogu EV territooriumilt, kas EV seaduslikust territooriumist ca 5% (Petserimaa ja Eesti Ingerimaa) vaikiva loovutamisega Venemaale ikkagi austatakse Vabadussõjas (1918-1920) langenute mälestust ja Jaan Poska (1866-1920) elutööd, või mis vahe on praegu moesoleval nn reaalpoliitikal ja riigireetmisel valitsuse tasemel.

Küllap väljendusid inimeste samasugused kahtlused ja meeleolud ka kodanikualgatuse teel valmistatud plakatitel (kokku ca 60), mille tekstidest esitame allpool mõningase ülevaate:
1. Häbi Tartu rahu reetjatele!
2. Tartu rahuleping 1920. Kas loobuda oma sünnitunnistusest?
3. Kas EU ja NATO ikkagi nõuavad Tartu rahulepingu tühistamist?
4. EV piir nagu enne MRP-d! (Sama ka rootsi keeles.)
5. Tartu rahu, J. Poska, Jaanilinn — kas Eesti välispoliitika peenraha?
6. Täna Petserimaa ja Eesti Ingeri. Homme Saare- ja Hiiumaa?
7. Kuhu on kadunud EV diplomaatia pärast Jaan Poskat?
8. Jaan Poska piirilepingu poolt! Rüütli piirilepingu vastu!
9. Valitsus! Lõpeta Vabadussõjas langenute mälestuse ja Jaan Poska elutöö üle irvitamine!
10. Tartu rahu kehtib — ärgem andkem järele!
11. Eestile tagasi Tartu rahuga 1920. a. kokkulepitud piirid!
12. Järeleandmise asemel järjepidevus!
13. Ei järeleandmistele Venemaale!
14. Ei ENSV riigipiirile!
15. Petserimaa eest! Uue piirilepingu vastu!
16. Kauaks jääb kestma Eesti lambapäine välispoliitika Vene jäärapäise vastu?
17. Laienev ja piirideta EL ei vaja alandavaid piirilepinguid!
18. Uus piirileping = euro-ENSV?
19. Molotov-Ribbentrop 1939, Putin-Rüütel 2005?
20. Rüütel! Miks Sa Moskvas käid kummardamas?
21. Ojuland! Ära hakka oma kodumaa reeturiks!
22. Kas uus juunipööre ja ENSV taastamine?
23. Quo vadis, Postsoviet Estonia?
24. Eesti Vabariik — oma rahva reetur!
25. Põlisrahvaste kaitsepoliitika ausse!
26. Kaitskem ja säilitagem ohustatud rahvaid nende põlistel asualadel!
27. Setumaa on Eesti osa!
28. Ka mina tahan oma isakodu!
29. Uus piirileping on stalinistide terrori heakskiit!
30. Eesti stalinistid Euroopa kohtusse!

Peaminister Juhan Partsile kujutas mõlemal pool Vanemuise tänavat seesuguste loosungite all seisev inimmüür tõenäoliselt ebameeldivat üllatust — ükski plakat ei teda ega ka valitsuse poliitikat ei toetanud. Etteantud aastapäevakõne teksti külge klammerdudes kõneles ta Tartu vapist ja lipust, Eesti-Vene suhetest, uue piirilepingu hädavajalikkusest, piiri taha jäetud setude olukorra leevendamisest, nende võimalikust ümberasustamisest jm tühjast-tähjast.

Muidugi ei pidanud ta vajalikuks kas või kordagi mainida Kirde- ja Kagu-Eesti jätkuvat okupeerimist imperialistliku naaberriigi poolt, Jaan Poska elutööd, või ka rahvale arusaadaval viisil selgitada, miks ja kelle huvides on vajalik juba olemasolevast, 1920. a. kokkulepitud riigipiirist (Tartu rahulepingu Artikkel III, Lisa I) loobuda.

“See on avalik lepe, millega määratleme oma territooriumi, kus kehtib Eesti võim. Selle lepinguga Venemaa tunnistab seda asjaolu ja sellest lähtuvalt on Eesti valmis alla kirjutama piirilepingu ka praegu.” Kui kõnemees lõpuks arvas, et “kunagi annab Venemaa Setumaa Eestile tagasi”, tõusis kuulajate hulgas peaministri poliitilise nõmeduse üle pahameelepuhang. Lihula sündmusteni asjad küll ei arenenud, kuid kõne lõppedes aplodeerisid Partsile vaid üksikud kohalolijad.

Siiski esinesid sisukate ja asjakohaste sõnavõttudega Tartu endine linnapea Tõnis Lukas, emeriitprofessor Helmut Piirimäe, ajalehe Setomaa peatoimetaja Ilmar Vananurm jt. Tartu Vabadusvõitlejate Ühenduse juhatuse esimees Leonhard Heinla lõpetas oma sõnavõtu J. Partsi valimiseelse propagandafraasiga “Murrame läbi!”, siinkirjutaja esinemine aga summutati Heino Elleri “Kodumaise viisiga” (vt SL Õhtuleht, 4.02.2005).

Umbes tunni aja möödudes esitati valitud seltskonnale Vanemuise tn 35 saalis Ago-Endrik Kerge lühinäidend 1920. a. Tartu rahulepingu allkirjastamisest, asjaosalisi kehastasid näitlejad Ants Arder ja Raivo Adlas. Etenduse projektsioon vastasmaja heledale seinale, mida tavakodanikele oli lubatud, jäi ära. Õhtul toimus peamiselt Eesti heliloojate loomingust koostatud kontsert Vanemuise Kontserdimajas, millele järgnes ball.

Tähtpäevakõne pidas Austuse märgi (1964), Lenini ordeni (1974), Rahvaste Sõpruse ordeni (1981) ja Venemaa patriarhi Aleksius II teenetemärgi (2005) kavaler, Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel. Ikka sirge seljaga ja aja vaimuga kaasas käies rõhutas ka A. Rüütel 1920. a. saabunud rahu suurt tähtsust ning praegusaegse “reaalpoliitika” vajalikkust.

Kuna 2. veebruar on rahvakalendri järgi ka küünlapäev, siis videviku saabudes rõõmustas tartlasi omapärane vaatepilt: kümnetest süüdatud küünaldest oli Vanemuise tänava haljasalale kujundatud Eesti Vabariigi geograafiline kaart — selle seaduslikes piirides. Autode liiklus Akadeemia tänavast Pepleri tänavani oli paariks tunniks peatatud. Kohalviibinud politseinikud suhtusid toimuvasse rõõmsa elevusega ja käitusid meeleavaldajate suhtes üliviisakalt, mitte mingisuguseid 1988. aasta sündmusi meenutavaid intsidente ei esinenud. Tänutäheks kohusetundliku töö eest sai mõnigi neist kaasa värske numbri Rahvuslikku Kogujat (nr 34), mis oma valdavas osas ongi pühendatud välispoliitikale ja piiriprobleemidele.

Mida öelda kokkuvõtteks?

Tõenäoliselt oli tegemist kõige osavõtjaterohkema ja mõjusama poliitmeeleavaldusega Tartus pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal. Kas valitsevad ringkonnad sellest ka vajalikke järeldusi oskavad teha, on aga üpris kahtlane.

Just praegu, mil ma neid ridu kirjutan, teatavad ajalehed, et Partsi ja Ojulandi vastasseis on vallandanud ägeda võimukriisi (Eesti Päevaleht, 9.02.2005). Parts olevat prominentidest jätnud halvima mulje, olles “viimasel ajal konkurentsitult kõige enam rahvale meelde jäänud millegi negatiivsega” (Postimees, 8.02.2005).

Reformierakonna esimees Andrus Ansip “ei mõista, milles on Ojulandi personaalne süü” (Eesti Päevaleht, 9.02.2005). Juttu on mingitest kadunud saladokumentidest ja järjekordsest kaadripuhastusest Välisministeeriumis, mistõttu peaminister soovitab välisministril oma amet maha panna.

Eesti rahval on lõputute reformide, valitsusremontide, valitsuskriiside ja õukonnaskandaalide näol “eesti asja ajamisest” villand. Poliitikas pettunute osakaal saavutas k. a. jaanuaris kõigi aegade rekordi, ulatudes 44% küsitletutest (SL Õhtuleht, 9.02.2005). Kadunud riigisaladused moodustavad siiski vaid tühise osa sellest tohutust moraalsest ja materiaalsest kahjust, mida poliitilised seiklejad, rahaaplad ja ametialaselt küündimatud tšinovnikud Eesti riigile ja rahvale pärast taasiseseisvumist on jõudnud tekitada.

Mida need ENSV piiri jäädvustamise püüdlusedki muud sümboliseerivad kui kõnesolevale territooriumile punase mõtlemisviisi kaitseala loomist? Tants Saatse saapa ja poliitlubaduste ümber, rahvuslike huvide ignoreerimine, rahvuslike rikkuste mahaparseldamine, rahvastiku kidunemine jms jääksid võib-olla olemata, kui valitsus ei isoleeriks ennast rahvast, ei käsitleks riiki otsekui mingit aktsiaseltsi, kui riigivalitsemise etteotsa valitaks puhta minevikuga, asjatundlikke ja patriootlikult meelestatud inimesi. Lõpuks — kui Eesti ise ükskord ometi õpiks käituma riigina.

Jääb vaid üle loota, et seniste tendentside, meetodite ja praktika jätkudes ei hakata desovetiseerimata Eesti riigis edaspidi näiteks sini-must-valge lipuga põrandat küürima või aatelisi inimesi “Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” helide saatel neokommunistlikus vaimus uuesti represseerima. Eks selleski suunas ole katseid juba tehtud!